teisipäev, 27. september 2011

Sest olen õnneseen ma!


Reedel sai mo eriline õnneseenelikkus alguse: varahommikul sündis Tuiskude perre lisa, lõunal algas imeline sügis ning õhtul naases väga-väga kallis ning armas sõber, Henek! Nii meeldiv oli tõdemus, et pärast aastast mittenägemist, tundsin Heneki vastu sama suurt imetlust, soojust ja armsust. Tema olemus taotleb minus olema parem, hoolivam ja tähelepanelikum. Ta on kõige parem isiksus!
Hetked, mis leidsid aset reedel-laupäeval on emotsioonide rohked: uudishimulikud oravad Männipargis, matk Nõmmelt Mustamäele, juhuslikud vestlused tänaval (pöörduti just Heneki poole), südamlikud vestlused ja kallid ning meie kolmiku (mina-Reigo-Henek) veinitamine ja Austraaliale omase õppimine ("Nou vorrriees, Maaait!"). Mo nädalavahetus oli lihtsalt imeline, kui välja arvata asjaolu, et sain haigusepisiku sellest võrratust ajast.. Esmaspäeva hommikune mõmmijörin oli lihtsalt uskumatu.
Ja Eile.. igatsedes meeletult tagasi vastnähtud Koaalapoissi, valutasin kurku ning vajusin kaunis melanhoolsetesse mõtetesse (Reigo muidugi toetas armsal viisil - muretsedes, kallistades). Teokarbikäevõru randmel, olin üsna nukrameelne ja sellest saigi vist alguse Reigo mõte teha mulle ka varajane sünnipäevakink! Eile õhtul, pool 11 jõudis ta korterisse koos pappkarbiga, mille sees oli... Lotta! Just nii Latte värvi kui üks Lotta võiks olla! Mo meeletu õnnetunne sarnases sellele, kui sain 7-aastaselt endale jõuludeks kaua-kaua igatsetud joonistuspinali (A4 ja kõikide tarvikutega). Olin lihtsalt niii õnnelik, et hommikul ärgates kartsin, et möödunud õhtu oli uni.. kuid ei.. Siin ta mul on.. mo väike preili Lotta! Armastan selle kingi eest Reigot nüüd veeeelgi enam!;*

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar