neljapäev, 4. august 2011

Tukslus


Mo vereringes tuksleb igatsus. Mille järele, seda ei tea. Vaatamata rahulikule meelele, tunnen kätes, jalgades kärsitust midagi tabada, saavutada. Sooovin olla Mary Poppins, nõndasama salapärane ja peen. Pisiasjana näiv papagoi ta vihmavarju pidemel võlub mind ikka ja jälle. Üleüldse, olen endiselt lapsikult vaimustuv väikeste asjade heast, nende seostest sootuks suuremate aspektidega. Ja nii ma ahmin endasse lasteraamatut, paljudel minevikku jäänud suurepärast teost. Ühes kirjanduspalas võib olla nii mitu kuju, igas vanuses mõistad erinevaid külgi, nägusid. Asjaolusid, mis antud hetkel Sulle kui lugejale olulised on. Arvatavasti lummab mind "Mary Poppins" just seepärast, et mälestus hiljuti lõppenud lapsepõlvest on endiselt veel värskelt silme ees. Igatsen olla too Kairi, kes igatses saada suureks. Igatsus kui selline on ülepldse vist irooniat täis susserdis, sest tihtilugu on ju nõnda, et igatsetut kättesaanuna, igatsed olla uuesti temata ( vahel veidi hiljem).
Sellised mo mõtted siis mo kärsitust olemisest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar