kolmapäev, 13. juuli 2011

Väikeste Asjade Jumal


Olen Soomemaal, enamasti maasika- ja hernemaal. Tulin siia ainsaks sidemeks siinse eluolu ning inimestega Reigo. Tema filtreerib mulle siinsed mõtted, käsud ja keelud.
Esimesed päevad (4 päeva) saime olla pererahva suvilas (mis muide asub aastaringsest kodust vaid 500m kaugusel), täiesti omaette. Astudes sellesse tallu, majja, suitsusauna ning teistesse hoonetesse, vallutasid mind mälestused Ülem-Suetukist ehk siis elu aastaid-aastaid tagasi veepange ja elektrita. Mind võlub selline elu, kuid vaevu usun, kas rikutud tänapäeva olemusega, suudaksin päev-päevalt selles oma elu veeretada. Harvad hetked selles aga on salapärased ning meeli kõditavad. Kõige magusamate maasikate põld vaid 50 meetri kaugusel peahoonest, käisime igal õhtul Reigoga sealt endale kausikest magusatest elamustest täis korjamas. Mmm! See o n g i paradiis!
Päevad veeresid, sadakond liitrit väikeseid punaseid elamusi korjatud, saabusid esmapilgul külmad, hiljem naljatilgad Reigo eestlastest sugulased ka siia, m e i l e armsaks saanud olemust vallutama. Kuna perenaine ei osanud arvata, et lisaks Pillele (Reigo vanatäditütrele) ja ta pojale Raunole saabuvad ka Petri ja Demi (Hispaania veekoer), pidime Reigoga ümberkolima pereisa õe suvemajja. Peaaegu kõik selle suvekodus oli ideaalne. Pereema, kunstilemb ning ääretult toredalt naerusuine, igal pool, nii väljas kui ka sees tema loovalt meisterdatud taiesed ja eksperimendid. Isegi koerad mulle kui kassiinimesele meeldivad väga. Iseäranis valge, beeži laiguga otsaesisel Täplä, kes mo paid alatasa nuruma tuleb. Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on peremees.. Ma ei oska öelda täpselt, mis tema juures mulle ei istu, aga ma tunnen end tema läheduses väga halvasti. Tema pilgus, sõnades, olemuses on mulle midagi lausa valusat. Jahm.. ebameeldivused ja väikesed valud karastavad ning tänu sellele eksisteeringule olen kindlasti tugevam inimene. Vot.
Juba üle nädala seal elanud olen õppinud toime tulema ebameeldivate tundmistega, väikeste valudega teatud inimese läheduses olles. Olen lugenud Väikeste Asjade Jumalat, Arundhati Roy kirjutist ning ma jumaldan sellest iga sõna, iga Suure Kirjatähega Algavat Sõna .Selles näib olevat peidus ni palju ja mõistan, et mind just võluvadki sõnamängud, peitusmängud maskides sõnadega. Parim! Vaimustun ja vaimustun ja v a i m u s t u n! Kusjuures, see lugemine sai hoo sisse just Õiges miljöös. Eile lugsin sadakond lehekülge ateljees (meie magamise ase on selles ruumis), kus on nii palju idamaiseid kujukesi, tumedanahalisi figuure ning pilte India naistest. Teine selline täiuslik paik selle teosega tutvuse tegemiseks oleks VAID kas Indias ise või Rigade juures.
Niisiis.. kaks ja pool päeva veel ning saan taas oma kodumaa ja oma inimeste rüppe! Tunnen neist meeletult väga puudust! Seniks aga magusaid ja suuri maasikaid, hõlpsalt leitavaid suuri hernekaunu!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar