reede, 17. juuni 2011

Astusin lihtsate asjade juurde, toetusin lihtsale heale..


.. ja mo ees avanesid seni suletud uksed. Esmapilgul väikesed asjad nagu teise poole eksamile saatmine, talle enne rasket tööpäeva üllatushommikusöögi valmistamine, oravate otsimine männi tukas, tekitavad nõnda palju rõõmu südamesse ja olemusse. Olen pikalt olnud ei-persoon, kes pakutavatele võimalustele ise ust näitas ning siis niii paljust ilma jäi. Hetkel, mil tahad ise lausuda "jah" ning vajadusel oskad öelda ka "ei", hakkad märkama olukordi, inimesi, situatsioone, mis annavad Sinuga kokkupuutudes hindamatult palju juurde.
Tänases päevas oli palju selliseid hetki, mis kinkisid sülemete viisi rõõmu ja reipust mo sammudesse. Unine naeratus Reigolt, ootamatu suhtlus FB-s, hoolitsev isa Trubetski, sülle küsiv Mirks ja orav isepäiselt käbi närides andsid tänasele päevale värvi, mida tükk aega pole mo silm näinud. Kas õnne võti võib ehk olla see, et oskad tunda ära oma, teada millal öelda "jah" ja millal "ei". Need kaks annavad jalge alla oma raja, südamesse tunde ning silmadele mitmekülgse värvispektri. Kui nii, siis hakkan enda juures seda oskust sihikindlalt arendama, sest kord imelist tunnet/päeva maitsta saanud, ihalen selle järele veel ja veel. Õnnelikuna on inimene endast pikem, oma headusest, võimetest ja unistustestki.
Olen õnnelik ning loodan, et kogun ikka rikkalikult seeläbi pikkust! :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar