teisipäev, 21. juuni 2011

"Maari suvi" aka Kairi suvi



No I don't wanna leave
but I must keep moving ahead
'cause my life belongs to the other side


Olen laines imelises, ühtlasi sünnib/on sündimas imesid ka mo ümber, minuga kõrvu. Ma ei ole enam too Kairi, kes poetab pisara tühjalt loobitud sõnade/ lausumata vastuste pärast. Ma olen see, kes armastab lasteaia õpetaja olemist, naermist, uue kogemist. Mis võiks olla veel meeli köitvam, kui esimeste uhkete ja iseseisvate sammude nägemine, rõõmu pisarate nägemine aasta-kahese silmis? Vaid elu ise, kuid mo enda elu ise sisaldabki suures osas noid meeleköiteid.
Olen ülimalt õnnelik tagasivõidetud parima sõpruse üle, ehkki öeldakse, et kui sõber armub, kaotad temast poole. Mina sain vastupidiselt oma parima sõbra tagasi ning parema kui iial varem.
Olen õnnelik oma teise poolega ehitatud suhte üle! ;*

pühapäev, 19. juuni 2011

vihmana ma sajan..


Rusuv vihmasabin ei rusu oravaid, nemad on sellise ilma korral inimestele vastupidiselt ääretult energilised ja rõõmsad (kui ma ta meeleolust õigesti aru sain).
Uduvihm ei vähemkaunistanud ka Maarja lõpetamist ning meenus minu jaoks oluline aastatagune sündmus. Nii palju lõpetajaid ning nii palju kauneid laule, mõtteteri. Ehkki kulus minuteid hulgim, sai oma vastupidavust tõestatud ja tänase päeva printsessile õnne soovitud! ;*

reede, 17. juuni 2011

Astusin lihtsate asjade juurde, toetusin lihtsale heale..


.. ja mo ees avanesid seni suletud uksed. Esmapilgul väikesed asjad nagu teise poole eksamile saatmine, talle enne rasket tööpäeva üllatushommikusöögi valmistamine, oravate otsimine männi tukas, tekitavad nõnda palju rõõmu südamesse ja olemusse. Olen pikalt olnud ei-persoon, kes pakutavatele võimalustele ise ust näitas ning siis niii paljust ilma jäi. Hetkel, mil tahad ise lausuda "jah" ning vajadusel oskad öelda ka "ei", hakkad märkama olukordi, inimesi, situatsioone, mis annavad Sinuga kokkupuutudes hindamatult palju juurde.
Tänases päevas oli palju selliseid hetki, mis kinkisid sülemete viisi rõõmu ja reipust mo sammudesse. Unine naeratus Reigolt, ootamatu suhtlus FB-s, hoolitsev isa Trubetski, sülle küsiv Mirks ja orav isepäiselt käbi närides andsid tänasele päevale värvi, mida tükk aega pole mo silm näinud. Kas õnne võti võib ehk olla see, et oskad tunda ära oma, teada millal öelda "jah" ja millal "ei". Need kaks annavad jalge alla oma raja, südamesse tunde ning silmadele mitmekülgse värvispektri. Kui nii, siis hakkan enda juures seda oskust sihikindlalt arendama, sest kord imelist tunnet/päeva maitsta saanud, ihalen selle järele veel ja veel. Õnnelikuna on inimene endast pikem, oma headusest, võimetest ja unistustestki.
Olen õnnelik ning loodan, et kogun ikka rikkalikult seeläbi pikkust! :)

esmaspäev, 13. juuni 2011

Vaikus enne tormi

Mõni päev sain kinnitust, et ebakindlus muudab mind ohjeldamatult emotsionaalseks. Ma olen siis vaikus enne tormi. Kui kaaluval punktil miski mulle veelgi raskust lisab, ei oska ma sageli tasakaalu jääda, vaid paiskan end ühele ja teisele poole, seda nii vaimses kui füüsilises mõttes. Rabelen, mäslen, sajan vihmana alla oma enese palgetele, teise poole õlgadele. Torm vaibub ja alles jäävad riismed. Koristustööd on alles ees...
Segaste tuulte ajal vajan aega, vaikust, sõnatut mõistmist, sest siis rahunevad veed ise, ilma asjatu energia kasutamiseta.. ;*