reede, 15. aprill 2011

Nukratundepäev

Ärganuna juba olin natuke nukker teadmata miks. Kogu järgnev hommik, päev olid väga vahvad! Tegime Reigoga pannkooke, vaatasime H&A-d, jalutasime pikalt, keskustelesime tuleviku üle...
Kuid, Kuid.. igas sammus oli seletamatu raskus, sõnas kurbusenoot. Miski häirib ja närib, aga põhjust ei oskagi leida. Nukrusele vaatamata võtsin ette Laura raamatu joonistamise. Tõeliselt tore, et tal just siil peategelaseks. Siili okkaid on ju äge sirgeldada! Loodan, et ta jääb rahule :)
Kui Liisi joonistust koerast nägin, kripeldas hinges kadedus, tekkis soov joonistada paremini, enda joonistamisesse teadlikkust tuua. Joonistamine teeb mind rõõmsaks, joonistamine ning kirjutamine on vabastavad. Laura raamatuga tegeledes ei märganud ma enda juures nukrust.
Ma ei tea, mis on minu asi. Milles olen mina hea? Eh. Ma olen ülikooli esimesel kursusel ning ma esitan abiturendile iseloomulikke küsimusi.. esitan küsimusi eriala valinuna. Kui kummaline! Minus pakitsev soov olla, saada, areneda, täiustada! Aga mida? Mida on väärt täiustada?
Iseloomuomadustest kindlasti mõistmist, kannatlikkust, sihikindlust, aga oskustest? Kui keegi teab, andke teada.. jään väga ootama!

Ise jätkan "Bullerby lastega" :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar