teisipäev, 5. aprill 2011

Minu elu on minu nägu.


Eile tõi Maarja Mirali isa mind autoga ära, kuna vihma sadas. Ta ütles, et iga inimene peaks tegelema tõesti sellega, mis talle kogu hingest meeldib. Muud faktorid pole olulised. Ja see pani mind mõtlema, et mis on see, mis sümpatiseerib mulle väga. Jaa... ühena esimestest tuli pähe kirjandus, raamatud, kaunid pildid ning kaunid sõnad. Kuid millal ma viimati lugesin mõnda ilukirjandusteost? Järgmisena kunst, hm.. Kas viimati joonistasin midagi endale tõesti kuu-kaks tagasi? No, aga haridus, õpetamine? Ei, ma ei tea.. ma pole ju seda eriala päris maitsta saanudki. Olen alati arvanud, et mul on mo pagas ja tuleb vaid laotada oma kraam laiali ning hakata end arendama, tegema oma asja. Hetkel aga adun, et mul justkui polegi pagasis suurt midagi. Paar kriipsu joonistamisoskust, paar tähte sõnaosavust, mõni naeratus õpetaja ametiks ning natuke empaatiat, et olla sõbralik. KÕIK, sellest pelgalt koosnebki mo pagas. Muusika, mis 8 aastat, KAHEKSA aastat oli mo A ja O, mo elu ainuvalitseja, on lakanud peaaegu, et eksisteerimast. Mõnikord, ehk panen raadio mängima, et end üksikuna ei tunneks ning muusikadidaktikas esinev nostalgia muusikakooliaegsetest solfedžo tundidest ongi ainsad sidemes tolle ammuse ainuvalitsejaga.
Mo tasakaalu on endiselt kerge kõikuma panna ning nii veider kui see ka pole, kõigutan ma seda ise alatasa ja lausa naudinguga, et siis hiljem mossituses sipelda ja pahur olla.
Kas tuleb hetk, mil võin leida oma pagasisse lätted, mis teevad minust minu, annavada mulle ja mo olemusele maailma?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar