neljapäev, 3. veebruar 2011

Läbi vihma ma astun

Kas ma olen õnnelik tüdruk või jah?
JAH!!
Järjest enam sugeneb mo teadvusesse too asjaolu. Õnn, mida otsinud olen, leidis ise tee minuni. Õigupoolest oli ta vist kogu aeg minuga. Iga laps ju saab sündides kaasa õnne, ehk isegi eksisteerimise hetkest. Sest emale-isale, kes sugulastele-sõpradele kureuudist teatavad, saavad tosin ja enam õnnesoovi.
Niisiis.. mina rumaluke, aga unustan alatasa ära, et mo vanim ning südamelähedaseim seltsiline on minuga ja juhatab mind õigetele radadele, õigete inimeste juurde.

Millest aga selline emotsioon, avastus nüüd?

Ma olin täna pahur, mõtlik, peavaluline, aga Miralid hoidma tulles sain nii palju positiivsust, et mo hing sees juubeldab, õnn naeratab laialt.
Mirali vanemad tõesti vist hindavad mind. Nad räägivad vahepealsetest seikadest Miraliga, jagavad minuga huvitavaid materjale (kirjandusest ja alusharidusest üldjuhul), rõõmustavad mo e-portfooliot avastades ning uskumatu küll.. Mirali ema oskas oma riidekapist leida mulle mulle ideaalselt sobivad riideesemed (ta otsustas teha seal suurpuhastust). Tõsi küll, mulle said osaks tema rasedusaegsed riided (praegu on ta kui amatsoon, kergejalg, muusa), kuid need on minu arvates nii minulikud ja ilusad.
Ja nüüd, mil Mirali vanemad kontserdit kuulavad ja Mirali vihmasabinas und püüab, olen mina lastekirjandusmullis, ootamas kaaslast unedemaailmast! :)

PS! Armastan teid!;*

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar