teisipäev, 4. jaanuar 2011

Kassid-koerad


Terve oma teadliku elu olen otsinud ebajumalat, keda kummardada. Inimest, usku, kõige pühamat, mida austada ja mida/keda alandlikult järgida. Tunnen, et olen lammas, kes vajab karjast, juhtijat, suunajat. Osalt ongi naised abielus lambad, nad toetuvad, imetlevad oma meest, abikaasat, toetajat. Teisalt aga.. tark naine muutub osavalt ja märkamatult ise karjaseks. Nõnda siis ongi nood kaks isiksust püha lepingu sõlminuna õnnelikud, sest teavad, et on teise eeskujud, imetlusobjektid.
Tallinna linnas jalutades märkasin tõsiasja, et ma pole nõnda ammu näinud uulitsa vahel jalutamas näinud kassi. ALATI on koerad, kas siis üksi või peremehega. Kassid ilutsevad suursuguselt korterite/majade akendel, mõnulevad toas, perenaise,-mehe kaisus. Kas naiste ja meestega on nõnda samuti? Paljud naised on kodu ehted, kui mitte otseselt, siis kaudselt kindlasti. Just naised kujundavad koduse atmosfääri ja naiseliku vaistuga leiavad viise, kuidas mehi enda plaanidesse rakendada. Seda, et mehed on avalikkuses enam tuntud, leidub suurel hulgal. Vastuvõttudele ja üritustele võetakse kaunis naine, laste ema aksessuaarina käevangu. Oma aspektidega olen ma hetkel väga pealiskaudne. On ju tohutul hulgal erandeid. Leidub ääretult eesrindlike, tuntud ja elegantseid naisi, ent.. üldmulje on siiski eelpool mainitu, vähemalt minul.
Miks aga hakkasin ebajumalatest edasi naisest ja mehest rääkima? Eelmisel aastal algas minu ja mo kaaslase ajaarvamine. Minu sisemus on sellest ajast väga palju muutunud. Ma ei ütleks, et olin ennem väga isekas, kitsarinnaline ja kogu aeg spontaanne, ent just nende 7, varsti 8 kuu jooksul on need iseloomujooned oluliselt vähenenud. Olen õppinud hindama mitmest vaatevinklist vaatamist, üritanud näha olukordi, inimesi, läbi teiste silmade. Mo teine pool on õpetanud mul olema sallivam, põhjalikum, teiste tunnetega enam arvestavam. Ma pole küll Ema Theresa, aga tema ei suuda ükski naine tänapäeval enam olla. Minu muutus pole lõplik, tean ja tajun, et too muutus, mis sai alguse 7 kuud tagasi jätkub hetkeni, mil tema on mu kõrval. Ma ei pea teda oma ebajumalaks, küll aga kaaslaseks, kellelt on palju õppida ning kellele tahan olla kõik, mida üks hea naine võib mehele olla. Tahan, et ta tunneks minu üle uhkust. Olen selles hetkes, kus unistan oma kodust, lastest.. ning teadmine, et see on tuleviku muusika ning mul on selle ajani võimalus end arendada, täiustada, on nii meeldivalt magus, et pea hakkab ringi käima ja olen suutmatu unistamist lõpetama.

2 kommentaari:

  1. "Ma pole küll Ema Theresa, aga tema ei suuda ükski naine tänapäeval enam olla."

    Kõik on tõsi, aga see lause on pärl. :)

    VastaKustuta