laupäev, 8. jaanuar 2011

amatsoonid


Ühel hetkel võin ma sumbata rõõsapõskselt, rõõmsalt läbi lume ning tunda end seal juures end ääretult õnnelikuna. Teisalt, istun soojas toas, käes kaunis kuldsete südametega kruus piparmünditeega, pilk lebamas pehmel küünlavalgusel ning võin end tunda siis nii õnnetuna, et kõik muu mo kõrval haihtub. Ei lähe siis korda, et mo sahtlis on hunnik imearmsaid kirju imearmsatelt inimestelt; et telefonis on kaustadesse jaotatud vahvad meelespidamised kõige kallimatelt; et mul on pere, kes minust hoolib; et saan tegeleda asjadega, mida armastan. Sel hetkel on mul vaja olla kurb. Kogu mo keha januneb selle oleku järele ja mitte keegi ei saa mulle seda peatumist, kurbust keelata. Vahel on vaja olla kurb. Mõnikord viivad pisiasjad, purunenud pisilootused nukratele radadele. Ühiskond, seltskonnad, enamus ei taha näha enda ümber nukrat persooni, kes vaikselt kössis istub. Samas.. näib, et iga hing januneb pisidraamade järele. Ja neid ta saab, kas siis ise korraldades või neid kinoekraanilt ahmides. Vahel on lihtsalt vaja olla kurb.

2 kommentaari:

  1. nii äge:) mulle ka meeldib vahest kurb olla. Sa oled selle meeleolu kuidagi eriti hästi serveerinud:)

    VastaKustuta
  2. Igale tõusule järgneb mõõn.Õnnelik kurbus pole väga halb, kuid siiski eelistan rohkem rõõmu..

    VastaKustuta