pühapäev, 30. jaanuar 2011

3 päeva lühimuljed :)

Uhh! Lõpuks on teabekäsitluse eksam tehtud, Rootsis kruiisitud, Miraliga taaskord mängitud. Mõnus rammestus on kontides, et eksam, mida nii väga kartsin, sai sooritatud maksimaalselt hästi. Nüüd jään ootama, kas mahun 20% hulka parimate seas alushariduse osakonnas, mille tulemusena kontole iga kuu laekuks stipendium :)
Reis, mis oli esimene ühine Reigoga, möödus lõbusalt, seikluslikult ja vahvalt. Ta pere, eriti venna naine on ääretult vahva! Ta on sellel ametil, millel mina unistasin olla, eesti keele filoloog :)
Et siis.. mulle saavad vähemalt osaks jutud, kui tore on olla filoloogi haridusega :)
Vot. Side lõpp.

laupäev, 15. jaanuar 2011

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Täna öösel nägin unes, et olin ema.


Esimene, mida unenäost mäletan, on see, et esiti oli valehäire emaks saamisest. Mind valdas siis kurbus, ääretu tühjus. Järgmisel hetkel aga naersin oma imelise õnne üle - olin saanud tütre, kellele panin nimeks Liisi. Nõnda ma siis jalutasin oma Liisiga ülikooli koridorides ja nautisin imetlevaid pilke oma imearmsal tütrel. Olin õnnelik. Olin nii õnnelik ja ärgates ei tahtnud lahkuda sooja, kaitsva teki alt, et unustada too ilus ja heldimust tekitav uni. Usun, et paljud.. minuealised noored naised igatsevad emadust, olla ise ema, hoida süles enda pisikest. Aeg aga on see, mis kaugemale kulgedes meid aina paremateks teeb. Jään ootama seda hetke, mil hoian teda oma embuses.

laupäev, 8. jaanuar 2011

777


Olen elukutseline koguja. Korjan mälestuspilte asjust, hetkeist, inimestest, kes mulle sümpatiseerivad. Oi. Kui te vaid teaks, milline kollektsioon on juba kokku saanud. Nad ei ole tervik, nad on osad enda isiklikest tervikutest. Need tervikud ei kuulu mulle. Minu ülesandeks saab vast nood killukesed enda suva järgi paika panna. Luua pilt, mis mulle meeldib ning kust keegi kord tüki võtab ja tagasi ei pane. Ta võtab selle ning mina ei kaotagi. Kui kummaline.

amatsoonid


Ühel hetkel võin ma sumbata rõõsapõskselt, rõõmsalt läbi lume ning tunda end seal juures end ääretult õnnelikuna. Teisalt, istun soojas toas, käes kaunis kuldsete südametega kruus piparmünditeega, pilk lebamas pehmel küünlavalgusel ning võin end tunda siis nii õnnetuna, et kõik muu mo kõrval haihtub. Ei lähe siis korda, et mo sahtlis on hunnik imearmsaid kirju imearmsatelt inimestelt; et telefonis on kaustadesse jaotatud vahvad meelespidamised kõige kallimatelt; et mul on pere, kes minust hoolib; et saan tegeleda asjadega, mida armastan. Sel hetkel on mul vaja olla kurb. Kogu mo keha januneb selle oleku järele ja mitte keegi ei saa mulle seda peatumist, kurbust keelata. Vahel on vaja olla kurb. Mõnikord viivad pisiasjad, purunenud pisilootused nukratele radadele. Ühiskond, seltskonnad, enamus ei taha näha enda ümber nukrat persooni, kes vaikselt kössis istub. Samas.. näib, et iga hing januneb pisidraamade järele. Ja neid ta saab, kas siis ise korraldades või neid kinoekraanilt ahmides. Vahel on lihtsalt vaja olla kurb.

neljapäev, 6. jaanuar 2011


Ma..
karjuksin..
lahkaksin.
lõhuksin.

Kuid ma..
istun.
põrnitsen.
laskun sügavamale endasse.
jätkan otsimist, mõistmist.

teisipäev, 4. jaanuar 2011

Kassid-koerad


Terve oma teadliku elu olen otsinud ebajumalat, keda kummardada. Inimest, usku, kõige pühamat, mida austada ja mida/keda alandlikult järgida. Tunnen, et olen lammas, kes vajab karjast, juhtijat, suunajat. Osalt ongi naised abielus lambad, nad toetuvad, imetlevad oma meest, abikaasat, toetajat. Teisalt aga.. tark naine muutub osavalt ja märkamatult ise karjaseks. Nõnda siis ongi nood kaks isiksust püha lepingu sõlminuna õnnelikud, sest teavad, et on teise eeskujud, imetlusobjektid.
Tallinna linnas jalutades märkasin tõsiasja, et ma pole nõnda ammu näinud uulitsa vahel jalutamas näinud kassi. ALATI on koerad, kas siis üksi või peremehega. Kassid ilutsevad suursuguselt korterite/majade akendel, mõnulevad toas, perenaise,-mehe kaisus. Kas naiste ja meestega on nõnda samuti? Paljud naised on kodu ehted, kui mitte otseselt, siis kaudselt kindlasti. Just naised kujundavad koduse atmosfääri ja naiseliku vaistuga leiavad viise, kuidas mehi enda plaanidesse rakendada. Seda, et mehed on avalikkuses enam tuntud, leidub suurel hulgal. Vastuvõttudele ja üritustele võetakse kaunis naine, laste ema aksessuaarina käevangu. Oma aspektidega olen ma hetkel väga pealiskaudne. On ju tohutul hulgal erandeid. Leidub ääretult eesrindlike, tuntud ja elegantseid naisi, ent.. üldmulje on siiski eelpool mainitu, vähemalt minul.
Miks aga hakkasin ebajumalatest edasi naisest ja mehest rääkima? Eelmisel aastal algas minu ja mo kaaslase ajaarvamine. Minu sisemus on sellest ajast väga palju muutunud. Ma ei ütleks, et olin ennem väga isekas, kitsarinnaline ja kogu aeg spontaanne, ent just nende 7, varsti 8 kuu jooksul on need iseloomujooned oluliselt vähenenud. Olen õppinud hindama mitmest vaatevinklist vaatamist, üritanud näha olukordi, inimesi, läbi teiste silmade. Mo teine pool on õpetanud mul olema sallivam, põhjalikum, teiste tunnetega enam arvestavam. Ma pole küll Ema Theresa, aga tema ei suuda ükski naine tänapäeval enam olla. Minu muutus pole lõplik, tean ja tajun, et too muutus, mis sai alguse 7 kuud tagasi jätkub hetkeni, mil tema on mu kõrval. Ma ei pea teda oma ebajumalaks, küll aga kaaslaseks, kellelt on palju õppida ning kellele tahan olla kõik, mida üks hea naine võib mehele olla. Tahan, et ta tunneks minu üle uhkust. Olen selles hetkes, kus unistan oma kodust, lastest.. ning teadmine, et see on tuleviku muusika ning mul on selle ajani võimalus end arendada, täiustada, on nii meeldivalt magus, et pea hakkab ringi käima ja olen suutmatu unistamist lõpetama.

pühapäev, 2. jaanuar 2011

Igatsusepunn


Eile tabas mind ränk igatsusehoog. Olen meeletult kade Kuressaarest päris endistele klassikaaslastele, kellele Kuressaare, Saaremaa kodu on. Valus on teadmine, et mul ei ole võimalik lähikuudel sinna minna, näha endiseid klassikaaslasi ja õpetajat, Evet Epuga, tuttavaid ning neid kohti, kus on mälestusi palju. Igatsen Kuressaaret, igatsen nii väga Saaremaad!