esmaspäev, 5. detsember 2011

Tabula rasa


Flames to dust,
lovers to friends.
Why do all good things come to an end?


See hetk on vast käes. Roosamannasus on muutunud valgeks, puhtaks leheks ning sellelt lehelt ei leia peale läheduse, kiindumise enam tundeid, mis annavad kõigele mõtte.
Kas on võimalik veel sinna kirjutada tundeid, omadusi, hetki, millest unistad või kustuvad kõik soovid paberilt taaskord enneaegselt?

teisipäev, 27. september 2011

Sest olen õnneseen ma!


Reedel sai mo eriline õnneseenelikkus alguse: varahommikul sündis Tuiskude perre lisa, lõunal algas imeline sügis ning õhtul naases väga-väga kallis ning armas sõber, Henek! Nii meeldiv oli tõdemus, et pärast aastast mittenägemist, tundsin Heneki vastu sama suurt imetlust, soojust ja armsust. Tema olemus taotleb minus olema parem, hoolivam ja tähelepanelikum. Ta on kõige parem isiksus!
Hetked, mis leidsid aset reedel-laupäeval on emotsioonide rohked: uudishimulikud oravad Männipargis, matk Nõmmelt Mustamäele, juhuslikud vestlused tänaval (pöörduti just Heneki poole), südamlikud vestlused ja kallid ning meie kolmiku (mina-Reigo-Henek) veinitamine ja Austraaliale omase õppimine ("Nou vorrriees, Maaait!"). Mo nädalavahetus oli lihtsalt imeline, kui välja arvata asjaolu, et sain haigusepisiku sellest võrratust ajast.. Esmaspäeva hommikune mõmmijörin oli lihtsalt uskumatu.
Ja Eile.. igatsedes meeletult tagasi vastnähtud Koaalapoissi, valutasin kurku ning vajusin kaunis melanhoolsetesse mõtetesse (Reigo muidugi toetas armsal viisil - muretsedes, kallistades). Teokarbikäevõru randmel, olin üsna nukrameelne ja sellest saigi vist alguse Reigo mõte teha mulle ka varajane sünnipäevakink! Eile õhtul, pool 11 jõudis ta korterisse koos pappkarbiga, mille sees oli... Lotta! Just nii Latte värvi kui üks Lotta võiks olla! Mo meeletu õnnetunne sarnases sellele, kui sain 7-aastaselt endale jõuludeks kaua-kaua igatsetud joonistuspinali (A4 ja kõikide tarvikutega). Olin lihtsalt niii õnnelik, et hommikul ärgates kartsin, et möödunud õhtu oli uni.. kuid ei.. Siin ta mul on.. mo väike preili Lotta! Armastan selle kingi eest Reigot nüüd veeeelgi enam!;*

neljapäev, 15. september 2011

Kassiseloom


See the kitten on the wall,
sporting with the leaves that fall.
Withered leaves - one - two and three
from the lofty elder tree.
Though the calm and frosty air,
of this morning bright and fair.


Te ei oskaks eales arvata, KUI väga ma igatsen endale kassi. Kõige suurem igatsus. Igatsen kassipoega, kes ootab mind koju ning mina teda endaga aega viitma. Olen märganud, et minus on viimasel hoolitsuse ülejäägid. Reigo on ju iseseisev!, askeldab omaette päris palju ega taha, et ma temaga kogu aeg ninnunännutaks. Kinkige mulle õpetajate päeval kassipoeg, Mjäu!

Liisi päevitab Inglismaal ning mina loen, kõrvu kostumas statsionaarne vihm ning tuul. Kui õiglane? Mulle meeldib vihm, see loob turvatunde, aga.. mitu ööpäeva järjest on ikka natuke palju. Mo viimased päevad on täis lastekirjandust ning kooliasjadega tegelemist. Veidike mahub mo hetkedesse Reigot ning armsaks saanud rühmakaaslasi. See on nii veider, et olnud aasta juba koos oma rühmakaaslastega samades loengutes olnud, avastan ikka ja jälle armsaid ning kihvte inimesi, esirinnas Merlini, Piia ja Mairiga. Enamik/Kõik mo rühmakaaslased on südamlikud, positiivsed ja naerusuised. Nii hea on õppida koos sarnaste huvidega inimestega, üksmeel on pea kõiges. Väga nunnu on tunda koridoris emaga telefonis rääkides ühtäkki enda silmadel sooje käsi, ootamas, et ära arvaksin, kellele need kuuluvad. Piia on see, kes nakatab ülima rõõmsameelsusega ning Merlin, kes ei saa eksisteerida ilma liiteta Naerusuine.
Reigo on mul ka armas, näitab koleda vihma korral hommikuti nunnusid videosid Youtube`st, viimatiseks osutus imearmas siilipoeg - need kõrvad ja naba! Nunnumeeter põhjas!
Esmaspäeval käisin Mirksi üle hulga aja hoidmas ning mind tabas positiivne üllatus. Mirks siiski vaatamata alatisele emmehädale, nautis ka minuga koos olemist. Kallistas ning musitas pea kogu aeg. Kiikusime ja naersime, jooksime ning paitasime. Nalja sai temaga palju! Mis Mirksi hoidmise juures peale Mirksi meeletu armsuse on hea, on see, et tunnen end tema ema seltsis vabalt. Jane on väga intelligentne, isepäine ning omas võtmes kassilikult armas! Nii äge on teda näha jutustamas Mirksi taaskordsetest seiklustest, tegemistest. Emotsioon on võrratu! Mirksi ema on üks neist inimestest, keda tõesti väga imetlen, kellelt mul on nii palju õppida ning kelle kõrval tunnen, et oi kui palju ma ei tea või et kas üldse midagi tean!
Elu jookseb viimasel ajal vihmasusele vaatamata kiiresti ning nädal möödub nädala järel. Homme tuleb ema linna ning siis saab nalja. Koju tõttan kaa see nädalavahetus! Ai, vaene ema lemmik Pammi, ta saab kogu selle mo tulevasele kassipojale mõeldud hoolitsuse ja helluse nüüd endale!

Ps! Armsad olete! :*

esmaspäev, 29. august 2011

Lisa!

Nüüd, kus too nähtamatu barjäär on langenud, leian ikka ja jälle end tema seltsis, südamest naermas ja ühiseid mõtteid otsimas. Armas on taasavastada endist mõttekaaslast ning selleks üksteisele jälle saada!;*

reede, 19. august 2011

Alliksaarelt

Liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega,
et ma ei tea, kas ma põgenen või jälitan.
Kui jultunud juhuslik natukeseks hajub, näen jälle, et olen paljud rändavad mõtted.
Kuhu nad ruttavad?
Kas see, kes neid takka kihutab, ei väsi vähimalgi määral?
Kas kaugused ei raugesta teda?
Kas uni iialgi ei väisa ta lauge?
Kas ta kusagil ei küllastu ega ammendu?
Millist oma mõtteist võiksin eelistada, tundes, kuidas nad kõik ühtviisi rändavad?!

.. need oleksid sinised hüatsindid

Sinised mõtted saabusid kui sügistuuled.. naudin hetki kui kingitusi! ;*

neljapäev, 4. august 2011

Tukslus


Mo vereringes tuksleb igatsus. Mille järele, seda ei tea. Vaatamata rahulikule meelele, tunnen kätes, jalgades kärsitust midagi tabada, saavutada. Sooovin olla Mary Poppins, nõndasama salapärane ja peen. Pisiasjana näiv papagoi ta vihmavarju pidemel võlub mind ikka ja jälle. Üleüldse, olen endiselt lapsikult vaimustuv väikeste asjade heast, nende seostest sootuks suuremate aspektidega. Ja nii ma ahmin endasse lasteraamatut, paljudel minevikku jäänud suurepärast teost. Ühes kirjanduspalas võib olla nii mitu kuju, igas vanuses mõistad erinevaid külgi, nägusid. Asjaolusid, mis antud hetkel Sulle kui lugejale olulised on. Arvatavasti lummab mind "Mary Poppins" just seepärast, et mälestus hiljuti lõppenud lapsepõlvest on endiselt veel värskelt silme ees. Igatsen olla too Kairi, kes igatses saada suureks. Igatsus kui selline on ülepldse vist irooniat täis susserdis, sest tihtilugu on ju nõnda, et igatsetut kättesaanuna, igatsed olla uuesti temata ( vahel veidi hiljem).
Sellised mo mõtted siis mo kärsitust olemisest.

kolmapäev, 13. juuli 2011

Väikeste Asjade Jumal


Olen Soomemaal, enamasti maasika- ja hernemaal. Tulin siia ainsaks sidemeks siinse eluolu ning inimestega Reigo. Tema filtreerib mulle siinsed mõtted, käsud ja keelud.
Esimesed päevad (4 päeva) saime olla pererahva suvilas (mis muide asub aastaringsest kodust vaid 500m kaugusel), täiesti omaette. Astudes sellesse tallu, majja, suitsusauna ning teistesse hoonetesse, vallutasid mind mälestused Ülem-Suetukist ehk siis elu aastaid-aastaid tagasi veepange ja elektrita. Mind võlub selline elu, kuid vaevu usun, kas rikutud tänapäeva olemusega, suudaksin päev-päevalt selles oma elu veeretada. Harvad hetked selles aga on salapärased ning meeli kõditavad. Kõige magusamate maasikate põld vaid 50 meetri kaugusel peahoonest, käisime igal õhtul Reigoga sealt endale kausikest magusatest elamustest täis korjamas. Mmm! See o n g i paradiis!
Päevad veeresid, sadakond liitrit väikeseid punaseid elamusi korjatud, saabusid esmapilgul külmad, hiljem naljatilgad Reigo eestlastest sugulased ka siia, m e i l e armsaks saanud olemust vallutama. Kuna perenaine ei osanud arvata, et lisaks Pillele (Reigo vanatäditütrele) ja ta pojale Raunole saabuvad ka Petri ja Demi (Hispaania veekoer), pidime Reigoga ümberkolima pereisa õe suvemajja. Peaaegu kõik selle suvekodus oli ideaalne. Pereema, kunstilemb ning ääretult toredalt naerusuine, igal pool, nii väljas kui ka sees tema loovalt meisterdatud taiesed ja eksperimendid. Isegi koerad mulle kui kassiinimesele meeldivad väga. Iseäranis valge, beeži laiguga otsaesisel Täplä, kes mo paid alatasa nuruma tuleb. Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on peremees.. Ma ei oska öelda täpselt, mis tema juures mulle ei istu, aga ma tunnen end tema läheduses väga halvasti. Tema pilgus, sõnades, olemuses on mulle midagi lausa valusat. Jahm.. ebameeldivused ja väikesed valud karastavad ning tänu sellele eksisteeringule olen kindlasti tugevam inimene. Vot.
Juba üle nädala seal elanud olen õppinud toime tulema ebameeldivate tundmistega, väikeste valudega teatud inimese läheduses olles. Olen lugenud Väikeste Asjade Jumalat, Arundhati Roy kirjutist ning ma jumaldan sellest iga sõna, iga Suure Kirjatähega Algavat Sõna .Selles näib olevat peidus ni palju ja mõistan, et mind just võluvadki sõnamängud, peitusmängud maskides sõnadega. Parim! Vaimustun ja vaimustun ja v a i m u s t u n! Kusjuures, see lugemine sai hoo sisse just Õiges miljöös. Eile lugsin sadakond lehekülge ateljees (meie magamise ase on selles ruumis), kus on nii palju idamaiseid kujukesi, tumedanahalisi figuure ning pilte India naistest. Teine selline täiuslik paik selle teosega tutvuse tegemiseks oleks VAID kas Indias ise või Rigade juures.
Niisiis.. kaks ja pool päeva veel ning saan taas oma kodumaa ja oma inimeste rüppe! Tunnen neist meeletult väga puudust! Seniks aga magusaid ja suuri maasikaid, hõlpsalt leitavaid suuri hernekaunu!

teisipäev, 21. juuni 2011

"Maari suvi" aka Kairi suvi



No I don't wanna leave
but I must keep moving ahead
'cause my life belongs to the other side


Olen laines imelises, ühtlasi sünnib/on sündimas imesid ka mo ümber, minuga kõrvu. Ma ei ole enam too Kairi, kes poetab pisara tühjalt loobitud sõnade/ lausumata vastuste pärast. Ma olen see, kes armastab lasteaia õpetaja olemist, naermist, uue kogemist. Mis võiks olla veel meeli köitvam, kui esimeste uhkete ja iseseisvate sammude nägemine, rõõmu pisarate nägemine aasta-kahese silmis? Vaid elu ise, kuid mo enda elu ise sisaldabki suures osas noid meeleköiteid.
Olen ülimalt õnnelik tagasivõidetud parima sõpruse üle, ehkki öeldakse, et kui sõber armub, kaotad temast poole. Mina sain vastupidiselt oma parima sõbra tagasi ning parema kui iial varem.
Olen õnnelik oma teise poolega ehitatud suhte üle! ;*

pühapäev, 19. juuni 2011

vihmana ma sajan..


Rusuv vihmasabin ei rusu oravaid, nemad on sellise ilma korral inimestele vastupidiselt ääretult energilised ja rõõmsad (kui ma ta meeleolust õigesti aru sain).
Uduvihm ei vähemkaunistanud ka Maarja lõpetamist ning meenus minu jaoks oluline aastatagune sündmus. Nii palju lõpetajaid ning nii palju kauneid laule, mõtteteri. Ehkki kulus minuteid hulgim, sai oma vastupidavust tõestatud ja tänase päeva printsessile õnne soovitud! ;*

reede, 17. juuni 2011

Astusin lihtsate asjade juurde, toetusin lihtsale heale..


.. ja mo ees avanesid seni suletud uksed. Esmapilgul väikesed asjad nagu teise poole eksamile saatmine, talle enne rasket tööpäeva üllatushommikusöögi valmistamine, oravate otsimine männi tukas, tekitavad nõnda palju rõõmu südamesse ja olemusse. Olen pikalt olnud ei-persoon, kes pakutavatele võimalustele ise ust näitas ning siis niii paljust ilma jäi. Hetkel, mil tahad ise lausuda "jah" ning vajadusel oskad öelda ka "ei", hakkad märkama olukordi, inimesi, situatsioone, mis annavad Sinuga kokkupuutudes hindamatult palju juurde.
Tänases päevas oli palju selliseid hetki, mis kinkisid sülemete viisi rõõmu ja reipust mo sammudesse. Unine naeratus Reigolt, ootamatu suhtlus FB-s, hoolitsev isa Trubetski, sülle küsiv Mirks ja orav isepäiselt käbi närides andsid tänasele päevale värvi, mida tükk aega pole mo silm näinud. Kas õnne võti võib ehk olla see, et oskad tunda ära oma, teada millal öelda "jah" ja millal "ei". Need kaks annavad jalge alla oma raja, südamesse tunde ning silmadele mitmekülgse värvispektri. Kui nii, siis hakkan enda juures seda oskust sihikindlalt arendama, sest kord imelist tunnet/päeva maitsta saanud, ihalen selle järele veel ja veel. Õnnelikuna on inimene endast pikem, oma headusest, võimetest ja unistustestki.
Olen õnnelik ning loodan, et kogun ikka rikkalikult seeläbi pikkust! :)

esmaspäev, 13. juuni 2011

Vaikus enne tormi

Mõni päev sain kinnitust, et ebakindlus muudab mind ohjeldamatult emotsionaalseks. Ma olen siis vaikus enne tormi. Kui kaaluval punktil miski mulle veelgi raskust lisab, ei oska ma sageli tasakaalu jääda, vaid paiskan end ühele ja teisele poole, seda nii vaimses kui füüsilises mõttes. Rabelen, mäslen, sajan vihmana alla oma enese palgetele, teise poole õlgadele. Torm vaibub ja alles jäävad riismed. Koristustööd on alles ees...
Segaste tuulte ajal vajan aega, vaikust, sõnatut mõistmist, sest siis rahunevad veed ise, ilma asjatu energia kasutamiseta.. ;*

laupäev, 14. mai 2011

I`m still alive.


When the roads not to wide, Then trust the heart never lies.

Hetkel tunnen, et olen leidnud omamoodi rahutunde. Paar-kolm nädalat tagasi olin segaduses, mind ümbritses ähmane teadmatus ja suutmatus midagi muuta. Kahe nädala jooksul on juhtunud päris palju, mis mind oluliselt mõjutanud.
Kaks nädalat tagasi algas praktika Tallinna Vesiroosi Lasteaias Tähetäpside rühmas. Olles iganädalaset üle ööpäeva jagu 2-3-aastaste armsustega, lihtsalt poeb südamesse pehmemaid jooni ning suuremas koguses hellust. Lapsed on mo lemmik seltskond, sest nad suhtlevad Sinuga tingimusteta ja puhta siirusega. Isegi kui iga nende lausutud sõna pole arusaadav, õpid leidma öeldut lapse silmadest ning hoiakust. Nad näitavad So vastu üles usaldust, võttes märkamatult käest või tuues esimese asjana rühma tulles Sulle oma lemmik mänguasja. Ei leidu sõnu, mis edastaks täpselt meeleolu, mis mind valdab, kui lastega mängin, suhtlen. Nad on imepärased!
Side Reigoga on tugevenud. Tunnen tema poolt sügavat austust ja mõistmist, isegi kui ta ei jaga minuga päris samu vaateid. Me oleme inimestena üsna erinevad, kuid mõned ühised tõekspidamised annavad meile meie selgroo ja usu ühisesse tulevikku. Aasta temaga suhtes olemist on teinud mulle selgeks väga palju eduka suhte saladusi. See aasta on möödunud teineteist tundma õppides, piire kompides ja kompromisside tegemise õppimises. Enne teda ei teadnud, mida kellegiga suhtes olemine tähendab, kui palju Sa enda olemust sõnasse meie annad. Meie oleme mind ja usun ka teda paremuse suunas kasvatanud, taltsutanud. Olen õppinud mitte uisapäisa otsuseid tegema, teistega enam arvestama. Hetked, mil teineteisele aega kingime, on sama väärtuslikud kui õnnelikud viivud koos olles. Tunnen end temaga koos olles kindlalt ning õnnelikult, minu paik on tema lähedal.
Kevade saabumine andis mulle ka omamoodi rahu, kõik tärkavad lilled, puudelehed peidavad nii müstilist ilu ja lootust, et vahel avastan end neid pikalt imetlemas. Kevad on vaieldamatult lemmik aastaaeg, ehkki olen end alati pidanud sügiselapseks ja sügisele truuks. Kevad on ärkamine unest, virgumine, hoo võtmine, järjepidevus. Nõnda kahju, et ta on vaid lühike üleminek talvel suvele.

Jah, ma olen õnnelik!


Would ya climb up the mountain
Would ya battle the ocean
Would ya give just to loose it all
I’ve been living my life and
Try to learn ever lesson
Now I see why I fight and I fall


Now nothing can touch me
I’ve seen what I can be

esmaspäev, 25. aprill 2011

Sillatised


♠Jah, elada ebakindlalt, kuid kõhklemise krambita, julgeda alati valida, otsustada, jääda iseendaks. Kuidas tunnetada iga hetk elu täiust, et poleks tühje päevi, talveund, tuimust? Et oleks rakendatud kõik – hing, keha ja intellekt. Et ta elaks praegu, tegelikult, täna – mitte mingis umbmäärases umbunud ootuses, kujutelus.

"A"-d annavad eduelamuse. Tõestuse, et andsin oma parima erialas, mille olen valinud.
Sain pihta, et suurimaks sillaks teiste inimestega ongi oskus silda luua. Kompida, katsetada õrnalt piire ning leida too ühisosa, mis teil kahel on. Pisipedasse saamisel mängis olulist rolli "Siberi-sild", kattuv mälestus vastuvõtueksami läbiviijaga. Õpinguid on soodustanud aga mitmed teised sillad, "Sõnas on vägi", Kairid-Kaired, sarnane elumuster.
Uskumatu küll, kuid just suhtlemine ning esmamulje on need, mis määravad So hinde, So haridustee künklikkuse.
Haridusmaastik on see, kuhu kuulub mo tee.

Tänane päev oli emotsioone täis vast paljudele. Mulle kaa. Öine rahutus, hommikune pinge ning selle langus, päevane tundepuhang. Ma ei oska ENDISELT enda äkkemotsioone vaos hoida. Ikka ja jälle plahvatan ning seejärel alles hakkan mõtlema. Kas palun, keegi kingiks mulle vähemalt 100g kannatlikkust, kilo mõistvust? Vajaksin neid koostisosi väga! Igatsen maale, mätaste kaissu. Igatsen kassi endale, ka kaissu.

reede, 15. aprill 2011

Nukratundepäev

Ärganuna juba olin natuke nukker teadmata miks. Kogu järgnev hommik, päev olid väga vahvad! Tegime Reigoga pannkooke, vaatasime H&A-d, jalutasime pikalt, keskustelesime tuleviku üle...
Kuid, Kuid.. igas sammus oli seletamatu raskus, sõnas kurbusenoot. Miski häirib ja närib, aga põhjust ei oskagi leida. Nukrusele vaatamata võtsin ette Laura raamatu joonistamise. Tõeliselt tore, et tal just siil peategelaseks. Siili okkaid on ju äge sirgeldada! Loodan, et ta jääb rahule :)
Kui Liisi joonistust koerast nägin, kripeldas hinges kadedus, tekkis soov joonistada paremini, enda joonistamisesse teadlikkust tuua. Joonistamine teeb mind rõõmsaks, joonistamine ning kirjutamine on vabastavad. Laura raamatuga tegeledes ei märganud ma enda juures nukrust.
Ma ei tea, mis on minu asi. Milles olen mina hea? Eh. Ma olen ülikooli esimesel kursusel ning ma esitan abiturendile iseloomulikke küsimusi.. esitan küsimusi eriala valinuna. Kui kummaline! Minus pakitsev soov olla, saada, areneda, täiustada! Aga mida? Mida on väärt täiustada?
Iseloomuomadustest kindlasti mõistmist, kannatlikkust, sihikindlust, aga oskustest? Kui keegi teab, andke teada.. jään väga ootama!

Ise jätkan "Bullerby lastega" :)

99 tõde minust...

Mis oli sinu:
1. viimane jook - vesi
2. viimane telefonikõne - Reigo
3. viimane sõnum - Reigo
4. viimane laul mida kuulasid – Keiša - Blow
5. viimane kord kui sa nutsid - täna


Kas sa oled kunagi:
6. käinud kellegiga 2 korda - jah
7. olnud suhtes petetud - jah
8. suudelnud kellegiga & seda kahetsenud - jah
9. kaotanud kellegi erilise - jah
10. olnud depressioonis - jah
11. olnud täis ja oksendanud – -.-



Järjesta kolm lemmikvärvi:
12. roheline
13. sinine
14. pruun

Eelmisel aastal sa:
15. said uusi sõpru - jah
16. läksid kellegist lahku - ei
17. naersid seni kuni nutsid - jah
18. kohtusid kellegiga, kes sind muutis - jah
19. leidsid, kes su tõelised sõbrad on - jah
20. leidsid, et keegi rääkis sinust - jah
21. suudlesid kedagi oma fb sõbralistist - jah

Üldine:
22. kui mitut inimest oma fb sõbralistist tead ka päriselus – peaaegu kõiki
23. armastad oma perekonda - jah
24. kas sul on lemmikloomi - ei
25. kas sa tahad oma nime muuta - ei
26. mida sa tegid oma eelmise sünnipäeva jaoks – hakklihapirukaid ja šokolaadikooki
27. mis kell sa täna üles ärkasid – veerand 9
28. mida sa tegid täna südaöösel – jalutasin Reigoga kinost koju
29. nimeta midagi, mida sa EI JÕUA ära oodata – õpetaja eriala
30. viimane kord kui sa oma ema nägid – kuu tagasi
31. mis on üks asi, mida sa sooviksid oma elus muuta – sooviksin leida endas tasakaalu
32. mida sa praegu kuulad – Ott Lepland - Öö
33. kas sa oled kunagi rääkinud inimesega kelle nimi on Tom - ei
34. mis käib sulle praegu närvidele – et ma üksi olen korteris
35. kõige külastatuim netilehekülg - gmail
36. kus sa praegu olla tahad - Juurus
37. hüüdnimed – väikevend ütles kuna Kai
38. suhte staatus - püsisuhtes
39. tähtkuju - kaalud
40. mees või naine - mees
41. silmadevärv - hallikassinised
42. kaal – natuke palju :/
43. telefoninumber - kasutusel
44.juuksevärv - brünett
45. pikk või lühike – pikk suvi
46. pikkus - 164cm
47. kas sulle meeldib keegi (romantiliselt) - JAH!
48. mis sulle enda puhul meeldib - silmad
49. augustused - kõrvad
50. tätoveeringud - ei
51. paremakäeline või vasaku - parema-
52. esimene opp – ei ole
53. esimene augustamine - 11-aastaselt
54. kõige esimene parim sõbranna - Margit
55. kõige esimene poiss- või tüdruksõber - Siim
57. kes on su praegune parim sõber – Reigo
58. esimene armumine - algklassides

Praegusel hetkel:
59. sööd - ei
60. jood - vett
61. mida kavatsed teha - “Kuninga kõne” vaadata
62. kuulad - raadio Uunot
63. ootad - pühapäeva

Sinu tulevik:
64. tahad lapsi saada - jah
65. tahad abielluda - jah
66. karjäär - algklasside õpetaja

Mis on parem:
67. huuled või silmad – Jumaldan silmi!
68. kallistused või suudlused – kallistuste inimene olen :)
69. pikem või lühem – lühem talv
70. vanem või noorem - ükskõik
71. romantiline või spontaanne - spontaanne
72. ilus kõht või ilusad käed – ilusad käed
73. hooliv või lärmakas - hooliv
74. kohting või suhe - suhe
75. pahanduse otsija või kahtleja - kahtleja


Kas sa oled kunagi:
76. suudelnud võõrast - ei
77. joonud kanget alkoholi - jah
78. kaotanud kontaktläätsed/prillid - ei
79. murdnud kellegi südame - jah
80. olnud murtud südamega - jah
81. olnud arreteeritud - ei
82. andnud kellegile korvi - jah
83. nutnud kui keegi suri - jah
84. armunud sõpra - jah

Kas sa usud:
86. endasse - jah
87. imedesse - jah
88. armumisse esimesel kohtumisel - jah
89. taevasse - ei
90. jõuluvanasse - ei
91. suudlusesse esimesel kohtingul - jah
92. inglitesse – natuke kaitseinglitesse


Vasta ausalt:
92. on sul kunagi olnud rohkem kui 1 poiss/tüdruk - jah
93. kas sa laulsid täna - ei
94. oled sa teinud midagi keelatut - jah
95. oled sa kunagi kedagi petnud (suhtes) - jah
96. kui sa suudaksid minna ajas tagasi, siis kui kaugele sa läheksid ja miks – õpiksin inglise keele selgeks põhi- ja keskkoolis
97. kui sa saaksid valida ühe päeva eelmisest aastast ja selle uuesti läbi elada, siis mis see päev oleks - päeva, mil mulle toodi sinililli. See võiks korduda ikka ja jälle!
98. kas sa kardad kellegisse armuda - ei
99. postitad selle kui oma 99 tõde - Jah

teisipäev, 5. aprill 2011

Minu elu on minu nägu.


Eile tõi Maarja Mirali isa mind autoga ära, kuna vihma sadas. Ta ütles, et iga inimene peaks tegelema tõesti sellega, mis talle kogu hingest meeldib. Muud faktorid pole olulised. Ja see pani mind mõtlema, et mis on see, mis sümpatiseerib mulle väga. Jaa... ühena esimestest tuli pähe kirjandus, raamatud, kaunid pildid ning kaunid sõnad. Kuid millal ma viimati lugesin mõnda ilukirjandusteost? Järgmisena kunst, hm.. Kas viimati joonistasin midagi endale tõesti kuu-kaks tagasi? No, aga haridus, õpetamine? Ei, ma ei tea.. ma pole ju seda eriala päris maitsta saanudki. Olen alati arvanud, et mul on mo pagas ja tuleb vaid laotada oma kraam laiali ning hakata end arendama, tegema oma asja. Hetkel aga adun, et mul justkui polegi pagasis suurt midagi. Paar kriipsu joonistamisoskust, paar tähte sõnaosavust, mõni naeratus õpetaja ametiks ning natuke empaatiat, et olla sõbralik. KÕIK, sellest pelgalt koosnebki mo pagas. Muusika, mis 8 aastat, KAHEKSA aastat oli mo A ja O, mo elu ainuvalitseja, on lakanud peaaegu, et eksisteerimast. Mõnikord, ehk panen raadio mängima, et end üksikuna ei tunneks ning muusikadidaktikas esinev nostalgia muusikakooliaegsetest solfedžo tundidest ongi ainsad sidemes tolle ammuse ainuvalitsejaga.
Mo tasakaalu on endiselt kerge kõikuma panna ning nii veider kui see ka pole, kõigutan ma seda ise alatasa ja lausa naudinguga, et siis hiljem mossituses sipelda ja pahur olla.
Kas tuleb hetk, mil võin leida oma pagasisse lätted, mis teevad minust minu, annavada mulle ja mo olemusele maailma?

pühapäev, 13. märts 2011

Otsustajad peeglid




Henri Matisse on öelnud: "Vein pääseb meisse suust, armastus silmadest."

Mind võluvad inimeste juures silmad, nende esmapilgul tunduv liikumatus, mis peidab endas lugematul hulgal hetkeemotsioone, reageeringuid, soove. Silmad on need, mille kaudu leian tee hingeni, tema tõelise ja siira olemuseni. Silmad on väravad, mis ei anna igaühele teed oma allika südamesse.

esmaspäev, 28. veebruar 2011

Karu(s)sell


"I always thought my life would be a hell of a ride
but I feel I've spent most of it sitting on a passenger side
I've been hiding in the dark just watching a play
and then the lights gonna turn back on and I'm old and gray."


Pöörleme veebruarist märtsisse. Veebruaris on olnud nii palju! Tagasi vaadates näib võimatu, et ma, to Ei-naine, sellele kõigele vastu pidas.
Mo kodukootud, avastatud maailm on pidanud vastu suurtele muudatustele, lennukatele ideedele, põnevatele inimestele. Säästes mind, on mo maailm rikastunud suurepäraste inimeste, unistustest suvest ja taaskohtumistest, enese arengutulemustest.
Mo Teine Pool oma avastuste, sihikindluste ja püüdlikkusega on üks rõõmukuduja ämblik, kes ei näi väsivat lõputust uue ja omanäolise kanga kudumisest mo igapäeva.

Veebruarisse jääb ka mo esimese lasteraamatu valmimine "Murakamurel" :)

Õnnelik!

neljapäev, 3. veebruar 2011

Läbi vihma ma astun

Kas ma olen õnnelik tüdruk või jah?
JAH!!
Järjest enam sugeneb mo teadvusesse too asjaolu. Õnn, mida otsinud olen, leidis ise tee minuni. Õigupoolest oli ta vist kogu aeg minuga. Iga laps ju saab sündides kaasa õnne, ehk isegi eksisteerimise hetkest. Sest emale-isale, kes sugulastele-sõpradele kureuudist teatavad, saavad tosin ja enam õnnesoovi.
Niisiis.. mina rumaluke, aga unustan alatasa ära, et mo vanim ning südamelähedaseim seltsiline on minuga ja juhatab mind õigetele radadele, õigete inimeste juurde.

Millest aga selline emotsioon, avastus nüüd?

Ma olin täna pahur, mõtlik, peavaluline, aga Miralid hoidma tulles sain nii palju positiivsust, et mo hing sees juubeldab, õnn naeratab laialt.
Mirali vanemad tõesti vist hindavad mind. Nad räägivad vahepealsetest seikadest Miraliga, jagavad minuga huvitavaid materjale (kirjandusest ja alusharidusest üldjuhul), rõõmustavad mo e-portfooliot avastades ning uskumatu küll.. Mirali ema oskas oma riidekapist leida mulle mulle ideaalselt sobivad riideesemed (ta otsustas teha seal suurpuhastust). Tõsi küll, mulle said osaks tema rasedusaegsed riided (praegu on ta kui amatsoon, kergejalg, muusa), kuid need on minu arvates nii minulikud ja ilusad.
Ja nüüd, mil Mirali vanemad kontserdit kuulavad ja Mirali vihmasabinas und püüab, olen mina lastekirjandusmullis, ootamas kaaslast unedemaailmast! :)

PS! Armastan teid!;*

pühapäev, 30. jaanuar 2011

3 päeva lühimuljed :)

Uhh! Lõpuks on teabekäsitluse eksam tehtud, Rootsis kruiisitud, Miraliga taaskord mängitud. Mõnus rammestus on kontides, et eksam, mida nii väga kartsin, sai sooritatud maksimaalselt hästi. Nüüd jään ootama, kas mahun 20% hulka parimate seas alushariduse osakonnas, mille tulemusena kontole iga kuu laekuks stipendium :)
Reis, mis oli esimene ühine Reigoga, möödus lõbusalt, seikluslikult ja vahvalt. Ta pere, eriti venna naine on ääretult vahva! Ta on sellel ametil, millel mina unistasin olla, eesti keele filoloog :)
Et siis.. mulle saavad vähemalt osaks jutud, kui tore on olla filoloogi haridusega :)
Vot. Side lõpp.

laupäev, 15. jaanuar 2011

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Täna öösel nägin unes, et olin ema.


Esimene, mida unenäost mäletan, on see, et esiti oli valehäire emaks saamisest. Mind valdas siis kurbus, ääretu tühjus. Järgmisel hetkel aga naersin oma imelise õnne üle - olin saanud tütre, kellele panin nimeks Liisi. Nõnda ma siis jalutasin oma Liisiga ülikooli koridorides ja nautisin imetlevaid pilke oma imearmsal tütrel. Olin õnnelik. Olin nii õnnelik ja ärgates ei tahtnud lahkuda sooja, kaitsva teki alt, et unustada too ilus ja heldimust tekitav uni. Usun, et paljud.. minuealised noored naised igatsevad emadust, olla ise ema, hoida süles enda pisikest. Aeg aga on see, mis kaugemale kulgedes meid aina paremateks teeb. Jään ootama seda hetke, mil hoian teda oma embuses.

laupäev, 8. jaanuar 2011

777


Olen elukutseline koguja. Korjan mälestuspilte asjust, hetkeist, inimestest, kes mulle sümpatiseerivad. Oi. Kui te vaid teaks, milline kollektsioon on juba kokku saanud. Nad ei ole tervik, nad on osad enda isiklikest tervikutest. Need tervikud ei kuulu mulle. Minu ülesandeks saab vast nood killukesed enda suva järgi paika panna. Luua pilt, mis mulle meeldib ning kust keegi kord tüki võtab ja tagasi ei pane. Ta võtab selle ning mina ei kaotagi. Kui kummaline.

amatsoonid


Ühel hetkel võin ma sumbata rõõsapõskselt, rõõmsalt läbi lume ning tunda end seal juures end ääretult õnnelikuna. Teisalt, istun soojas toas, käes kaunis kuldsete südametega kruus piparmünditeega, pilk lebamas pehmel küünlavalgusel ning võin end tunda siis nii õnnetuna, et kõik muu mo kõrval haihtub. Ei lähe siis korda, et mo sahtlis on hunnik imearmsaid kirju imearmsatelt inimestelt; et telefonis on kaustadesse jaotatud vahvad meelespidamised kõige kallimatelt; et mul on pere, kes minust hoolib; et saan tegeleda asjadega, mida armastan. Sel hetkel on mul vaja olla kurb. Kogu mo keha januneb selle oleku järele ja mitte keegi ei saa mulle seda peatumist, kurbust keelata. Vahel on vaja olla kurb. Mõnikord viivad pisiasjad, purunenud pisilootused nukratele radadele. Ühiskond, seltskonnad, enamus ei taha näha enda ümber nukrat persooni, kes vaikselt kössis istub. Samas.. näib, et iga hing januneb pisidraamade järele. Ja neid ta saab, kas siis ise korraldades või neid kinoekraanilt ahmides. Vahel on lihtsalt vaja olla kurb.

neljapäev, 6. jaanuar 2011


Ma..
karjuksin..
lahkaksin.
lõhuksin.

Kuid ma..
istun.
põrnitsen.
laskun sügavamale endasse.
jätkan otsimist, mõistmist.

teisipäev, 4. jaanuar 2011

Kassid-koerad


Terve oma teadliku elu olen otsinud ebajumalat, keda kummardada. Inimest, usku, kõige pühamat, mida austada ja mida/keda alandlikult järgida. Tunnen, et olen lammas, kes vajab karjast, juhtijat, suunajat. Osalt ongi naised abielus lambad, nad toetuvad, imetlevad oma meest, abikaasat, toetajat. Teisalt aga.. tark naine muutub osavalt ja märkamatult ise karjaseks. Nõnda siis ongi nood kaks isiksust püha lepingu sõlminuna õnnelikud, sest teavad, et on teise eeskujud, imetlusobjektid.
Tallinna linnas jalutades märkasin tõsiasja, et ma pole nõnda ammu näinud uulitsa vahel jalutamas näinud kassi. ALATI on koerad, kas siis üksi või peremehega. Kassid ilutsevad suursuguselt korterite/majade akendel, mõnulevad toas, perenaise,-mehe kaisus. Kas naiste ja meestega on nõnda samuti? Paljud naised on kodu ehted, kui mitte otseselt, siis kaudselt kindlasti. Just naised kujundavad koduse atmosfääri ja naiseliku vaistuga leiavad viise, kuidas mehi enda plaanidesse rakendada. Seda, et mehed on avalikkuses enam tuntud, leidub suurel hulgal. Vastuvõttudele ja üritustele võetakse kaunis naine, laste ema aksessuaarina käevangu. Oma aspektidega olen ma hetkel väga pealiskaudne. On ju tohutul hulgal erandeid. Leidub ääretult eesrindlike, tuntud ja elegantseid naisi, ent.. üldmulje on siiski eelpool mainitu, vähemalt minul.
Miks aga hakkasin ebajumalatest edasi naisest ja mehest rääkima? Eelmisel aastal algas minu ja mo kaaslase ajaarvamine. Minu sisemus on sellest ajast väga palju muutunud. Ma ei ütleks, et olin ennem väga isekas, kitsarinnaline ja kogu aeg spontaanne, ent just nende 7, varsti 8 kuu jooksul on need iseloomujooned oluliselt vähenenud. Olen õppinud hindama mitmest vaatevinklist vaatamist, üritanud näha olukordi, inimesi, läbi teiste silmade. Mo teine pool on õpetanud mul olema sallivam, põhjalikum, teiste tunnetega enam arvestavam. Ma pole küll Ema Theresa, aga tema ei suuda ükski naine tänapäeval enam olla. Minu muutus pole lõplik, tean ja tajun, et too muutus, mis sai alguse 7 kuud tagasi jätkub hetkeni, mil tema on mu kõrval. Ma ei pea teda oma ebajumalaks, küll aga kaaslaseks, kellelt on palju õppida ning kellele tahan olla kõik, mida üks hea naine võib mehele olla. Tahan, et ta tunneks minu üle uhkust. Olen selles hetkes, kus unistan oma kodust, lastest.. ning teadmine, et see on tuleviku muusika ning mul on selle ajani võimalus end arendada, täiustada, on nii meeldivalt magus, et pea hakkab ringi käima ja olen suutmatu unistamist lõpetama.

pühapäev, 2. jaanuar 2011

Igatsusepunn


Eile tabas mind ränk igatsusehoog. Olen meeletult kade Kuressaarest päris endistele klassikaaslastele, kellele Kuressaare, Saaremaa kodu on. Valus on teadmine, et mul ei ole võimalik lähikuudel sinna minna, näha endiseid klassikaaslasi ja õpetajat, Evet Epuga, tuttavaid ning neid kohti, kus on mälestusi palju. Igatsen Kuressaaret, igatsen nii väga Saaremaad!