teisipäev, 28. detsember 2010

Tuiskam tõdeb...


Varemalt tundus mulle, et toda MINU aega justkui enam polegi. Aina olen kellegagi koos: rühmakaaslaste, korterikaaslaste, Reigoga.
Eile, kui Mirali imes pidžaamas lutipudelist sooja piima, sain aru, et olen arvanud valesti. Mul on oma aega ja kummaline küll.. see on isegi siis, kui olen tegelikult tööl. Hetked Mirali kodus, bussis, trollis on minu. Tema toitmiste, hüpitamiste ja naerutamiste vahele mahub palju neid hetki, mil tekivad minu arusaamad, mulle erilised hetked. Eile kui Mirali rahulolevat mo käekoti mummut lutsis, oli ta nii õnnelik, samuti ka õndsalt lutipudelit pärast söömist imetledes. Kus kohast võtab 10-kuune tüdrukuke sellise õnnetunde ja imetluse? Sellest on nõnda palju räägitud, kuid Mirali näide on kinnitus sellest, et suured inimesed ei oskagi sageli pisikestest asjadest rõõmu tunda, vaid klammerduvad töösse, argipäeva temposse. Pisikesed asjad nagu kiisu imepehme kasukas, lutipudeli helgeid hetkeid meenutav aspekt ja lapsehoidja grimassid.. need ei jää ka alla aastasel märkamata!
Kass, kes tavaliselt kõnnib perekond Rigade kodus isepäi, hoiab eemale ja turtsub, tuli eile, kui Mirali juba magama jäi, mulle sülle magama/nurruma. Nõnda ma siis olin, üks nurruv kass süles, teine õlakohal diivanil, Mirali hüppevalmis poosis unemaal seiklemas ning nood kaks kirkat, millega Alar Sikuga koos Antarktika kõrgeim mäetipp vallutati, jõulutulukestes ja kuuseoksa embuses uhkelt rippumas.
Kaunile õhtupoolikule järgnesid vahvad hetked kõige kallima seltsis ehk siis.. superworms ja siider ning muidugi-muidugi, Carla Bruni oma vapustava häälega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar