kolmapäev, 10. november 2010

Elujoovastus


"Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb."

- Jaan Tätte


Mo rinnus pakitseb ning mõtted otsivad sõnu, et luua sinna kodu. Mo jalatallad sügelevad igatsusest tallata uusi radu tema kõrval. Mo südames tammub soov olla kunagi too hea inimene, kes on valmis saama raamiks pildile. Enne veel soovin olla pilt; pilt, mille oma näpu- ja jalamustriga loon. Ent oma pilti ma soolona ei esitaks, ta istutaks näitusele, kus mo südamekaaslaste, -hingede kunstiteosed. Inimesed ise leiavad tee mo juurde või.. leian mina neid? IGA inimene mo teel on andnud/annab mulle kingitusena nõnda-nõnda palju, et minusse ei mahu ära tänutunne! Mo ajutsed nukrushood on vististi tingitud vitamiinipuudusest. Luban, et edaspidi hoian neid oma toidulaual ning olen oma armsate hingedega hell ja hea!

Soojust südametesse ning uudishimu meeltesse!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar