esmaspäev, 22. november 2010

5 ingli jälgedes


Arvatavasti ei tule kellegile, kes seda blogi loeb üllatuseks, et olen ebausklik. Usun kaitseinglitesse, omal moel päkapikkudesse ja jõuluvanasse, mõnel määral haldjatesse ning kõiksugu õnne ja ebaõnne juhtumitesse.
Viis päeva tagasi võtsin Sirlelt vastu viis inglit, kes kõik mo ümbrikusse poetatud soovid täitsid. Tõsi küll, mo soovid ei olnud utoopiad, ent viie päeva eelolevates päevades üsna imeaspektid. Nädalavahetusel sain olla Reigoga palju koos, olin õnnelik ja harmooniline ning mo lähedastel läks hästi. Kõik see ongi minu jaoks õnn. Tajun ta kohalolekut (:
Tänane päev möödus kibekiirelt, Reigo hommikune külastus, armas vestlus Maarjaga, kokkamine eelolevateks kiireteks päevadeks, ülenädalane suurpuhastus, muinasjutuline jalutuskäik lumes, kunagise parima sõbra juhuslik trehvamine bussis ning tunnikesed Maarja-Mirelliga, kellega oli täna erakordselt vahva! Ta itsitas sedakorda eriti tihti. Vaatasime koos pildiraamatuid ning sasisime kassi, kõdistasime ja itsitasime!
Pärast Nõmmel olemist, kohtasin Rajal oma teist poolt ning andsin üle tema enneaegse sünnipäevakingi, mulgimustris kindad! (L)
Teeõhtu iseenda seltsis ja peatne inglite saatmine! (;

pühapäev, 14. november 2010

Kokkukasvamine




Te kasvate kokku. Päikesevalgusest ja tuulest luuakse teid. Te igatsete teineteise järele kui perekond ja vahemaad teid lahutavad: see pole hirmunud igatsus, väljakannatamatu ja haiglane igatsus, vaid vaikne ja mahe. Vaiksetel suveõhtutel mere ääres kirjutatud kirjad. Te kasvate vaikselt. Ühe jaoks on nüüd teine see, kes kütkestab. Tema pilk ootab sind väljas tänaval. Tema sõnad on su palveteks. Tema käed on kellad, mis sind kutsuvad.

Erik Fosnes Hansen

kolmapäev, 10. november 2010

Elujoovastus


"Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb."

- Jaan Tätte


Mo rinnus pakitseb ning mõtted otsivad sõnu, et luua sinna kodu. Mo jalatallad sügelevad igatsusest tallata uusi radu tema kõrval. Mo südames tammub soov olla kunagi too hea inimene, kes on valmis saama raamiks pildile. Enne veel soovin olla pilt; pilt, mille oma näpu- ja jalamustriga loon. Ent oma pilti ma soolona ei esitaks, ta istutaks näitusele, kus mo südamekaaslaste, -hingede kunstiteosed. Inimesed ise leiavad tee mo juurde või.. leian mina neid? IGA inimene mo teel on andnud/annab mulle kingitusena nõnda-nõnda palju, et minusse ei mahu ära tänutunne! Mo ajutsed nukrushood on vististi tingitud vitamiinipuudusest. Luban, et edaspidi hoian neid oma toidulaual ning olen oma armsate hingedega hell ja hea!

Soojust südametesse ning uudishimu meeltesse!

kolmapäev, 3. november 2010

One man can predict the future,


"One word breaks the code of silence,
Silence tells me all I need to know."


Ämbris on pohlad. Ämbris on jõhvikad. Ämbris on mo jalg ja pisarad.
Näiliselt põhjuseta valan koske ning kisklen endas.
Olen puntras ja näin teatrilogo, nutan ning naeran üheaegselt.
ühtaegu tunnen põskedel pisaraid ning kõhulihastel pinget naerust.
MA OLEN õnnelik inimene, ent .. mis on tolles hoolsalt kinni pandud pakikeses mo sees, mis tuletab viimasel ajal end meelde, vajab tähelepanu? Mis on see?
Mil võin 100%liselt ENDA muinasjutu jätkata, seda ilma kurja võõrasema või hundita.
Mis on need sammud, mis viivad vabanemise poole?

esmaspäev, 1. november 2010

..Virginia Woolfilt..


Hoopis parem on vaikus: kohvitass, laud. Hoopis parem on istuda omaette nagu üksik merelind, kes tiibu lehvitab. Las ma istun siin, ümber pelgad asjad, kohvitass, nuga, kahvel, asjad iseeneses, ja olen mina ise. Ärge tulge mind tüütama vihjetega, et on aeg pood kinni panna ja minna. Annaksin meeleldi kogu oma raha, et te mind ei häiriks, vaid laseksite mind üha üksi istuda ja vait olla.