laupäev, 23. oktoober 2010

Roosa manna ja muu selline, sest


.. ma ei leia teed sellest välja. Ta lummab mind ikka ja jälle. Ehkki meie hetkedesse on eksinud palju argisust, suudab ta pisikeste ilmete, sõnade ning märkamistega muuta mind ninnunännunäoliseks. Ma poleks arvanud, et selline roosasus nõnda pikaealine olla saab/võib. Peagi pool aastat täitunud kooseksisteerimine pole tüüdanud ning seda on minu, punase auraga inimese jaoks väga palju. Võib-olla on asjaosaline ses loos me koosmäng, milles õppime teineteist õppides ka iseennast senisest rohkem. Oluliselt rohkem. Kes olin ma aasta tagasi? Hm... Kairi, kes elas ühetoalises ühikatoas, igatsedes kahesesse, kus on internett. Too Kairi oli niivõrd ohjeldamatu oma emotsioonides, et praegu näib kaval mõte, sellest mõni psühhodraama kirjutada. Hetkel, 23. oktoobri 2010.aastas olles tean, et armastan kui asjaarmastaja (Porfiri). Pisiasjad on need, mis pakuvad mulle nii rõõmu kui muret. Pisiasjad on need, kelle eest armastan hoolitseda, keda hurjutada korratuse eest. Muidugimõista armastan pisiasju härra Kebja juures, iseäranis neid, mida ta on minu meeleheaks enda ellugi võtnud. Piletid Endlasse "Ära muretse, kallis" etendusele oli ootamatu ja vahva! Üllatas taaskord! Suurepärane, aktuaalne, argine, kuid see ju ongi elu, ehkki pisut liialdatud versioonis. Roosa manna episoodi lõppu ei paista!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar