laupäev, 23. oktoober 2010

Roosa manna ja muu selline, sest


.. ma ei leia teed sellest välja. Ta lummab mind ikka ja jälle. Ehkki meie hetkedesse on eksinud palju argisust, suudab ta pisikeste ilmete, sõnade ning märkamistega muuta mind ninnunännunäoliseks. Ma poleks arvanud, et selline roosasus nõnda pikaealine olla saab/võib. Peagi pool aastat täitunud kooseksisteerimine pole tüüdanud ning seda on minu, punase auraga inimese jaoks väga palju. Võib-olla on asjaosaline ses loos me koosmäng, milles õppime teineteist õppides ka iseennast senisest rohkem. Oluliselt rohkem. Kes olin ma aasta tagasi? Hm... Kairi, kes elas ühetoalises ühikatoas, igatsedes kahesesse, kus on internett. Too Kairi oli niivõrd ohjeldamatu oma emotsioonides, et praegu näib kaval mõte, sellest mõni psühhodraama kirjutada. Hetkel, 23. oktoobri 2010.aastas olles tean, et armastan kui asjaarmastaja (Porfiri). Pisiasjad on need, mis pakuvad mulle nii rõõmu kui muret. Pisiasjad on need, kelle eest armastan hoolitseda, keda hurjutada korratuse eest. Muidugimõista armastan pisiasju härra Kebja juures, iseäranis neid, mida ta on minu meeleheaks enda ellugi võtnud. Piletid Endlasse "Ära muretse, kallis" etendusele oli ootamatu ja vahva! Üllatas taaskord! Suurepärane, aktuaalne, argine, kuid see ju ongi elu, ehkki pisut liialdatud versioonis. Roosa manna episoodi lõppu ei paista!

pühapäev, 17. oktoober 2010

neljapäev, 14. oktoober 2010

"Devo farmi le ossa"




- "Ma pean endale kondid kasvatama!"(It.k)
Mul jääb omajagu konkeetsusest puudu. Täna saadud esimene "B" suulises ja kirjalikus eneseväljendusoskuse õpetuses selle tunnistajaks. Naudinguga kirjutan tekste, kuid nood on laialivalguvad, üks SUUUR mull. Ühisjooned mo kirjutistel on igatsus tasakaalu järele, õnne- ning segadustundmused. Mulle meeldivad pisidetailid, nende leidmine, korjamine ja kokkusobitamine, ent pildi endaga ei oska edasi enam midagi ette võtta. Kummaline loom olen.
Minus heitlevad äärmuslikud tunded. Ühel hetkel püüan uut&huvitavat, järgmisel klammerdun vana&armsa külge. Ikka ja jälle astun sammu edasi, misjärel jooksen seitse tagasi. Miks olen nõnda vastuoluline? Miks nutan, kui olen õnnelik? Miks naeratan totralt, kui ebaõnnestun?
Sõsar soovitas eile filmi "The Secret", see panevat mõtlema oma ellusuhtumise üle. Tuuakse välja põhjusi, miks olla positiivne ning kui lihtne tegelikult sellise hoiaku säilitamine on. Võtmeks on tahtejõud. See linateos on arvatavastu praegusele minule kui rusikas silmaauku.
Ja muide... ma niiiiii naudin Elizabeth Gilberti "Söö. Palveta. Armasta."! Igaüks tajub teoseid erinevalt. Seda kirjatükki ma jumaldan, iga sõna sellest! Minusse voolab soov areneda, leida elus too ilus, mis sest et ebaoluline. Gilbert kirjutab niivõrd hästi,et ma kohati tunnen, et me oleks kohtunud, et minu mõtted on tema omad.
Mul on lühikese võitu mälu, ei mäleta enam seniseid kirjanduspärleid, millest nõnda vaimustuses olen olnud kui sellest, mo öökapilemmikust!
Ps! P - minu jaoks oled Sa 99,9% täiuslikkuse kehastus ning oluliselt rohkem jalgadega maamuna peal kui ma. Sinu armas armastus näib maru! :)
L - So tundmused on tuttavad ning meie kaugenemine on vististi tulenevalt suvistest ütlemata jätmistest ja kiirest argipäevast.
Ri - Ootan Sind Tallinnaaa, et keskusteleda!
E - kui mitte muidu(mida tegelikult ikka tihti), siis igal neljapäeval meenub mulle, kui suurepärane eesti keele õpetaja Sa oled! Kirjutan Sulle kirjugi Malle Tänava loengus, sest õppejõu monotoonne ning kuiv jutuvada ammuõpitud reeglitega näib piin. Tänan Sind, et oled mo latti õpetajate suhtes tõstnud. Olen leidnud oma ideaali, eeskuju, Sinu! Vot!
E - Igatsen Sind, väikest viljandilannat!
M - taas jõudsid aasta lähemale mulle, (L)

kolmapäev, 6. oktoober 2010

" Sulle on kingitud elu, seega on sinu kohus (ja samas inimlik õigus) leida elus midagi ilusat, kas või midagi ebaolulist. " (E. Gilbert)


Hämmastav! Naudinguga elan läbi eri asjade(kui nii sobib öelda) omavahel sobitumisprotsessi. Üllatusega astun oma tuppa ning märkan uusi detaile, mis eri põhjustel ja inimestelt sinna paigutatud. Ruumil on nägu. Temast peegeldub püüe saada tasakaalustatuks ning muutub enese toonilt aina looduslähedasemaks. Tuba on minu vari, mo teisik, minu kaksik. Ma ei julge väita, et too muutus juhtus just nüüd, kui vahetasin oma kümnendit. Eeltingimused muutusteks toimuvad kogu aeg, ent ehk alles praegu oskan märgata, tähelepanna.
Pole lihtne olla Kaalud. Usun, et selles tähemärgis sündinud mõistavad mind. Minus keeb emotsioone ning olen alles suutmatu neid ohjeldada, (taand)arendada. Eile tehtud aurafoto tõestas, et just laialdased tundmused on need, mis mind enim hetkel iseloomustavad. Olen oma emotsioonide, kuid eelkõige tähtkuju ohver. Igavene iluotsija, rahuarmastaja ning romantik. Too krõbisev kaob imeväel näppude vahelt, kui märkan mõnd imehead, kauni pakendiga teed, kirjandusteost, ehet, küünlaid. Tunnen, kuis süda hakkab kiiremini lööma, mil astun raamatukokku,-poodi. Armastan sõnu! Armastan tasakaalu, ent mistõttu ma kõige enam kannatan. Mo aurafoto tõlgendaja lisas, et olen kirglik ja tahtejõuline. Kas nood iseloomustused käivad teiste puhul siis käsikäes? Minul kindlasti mitte, pigem nagu päev ja öö: kokkupuute hetk on vaid murdosa sekundist. Emotsionaalsena valitsevad mind mo südamesoovid, loomupärased soovid ning nõudmised. Tahtejõulisena olen ratsionaalne(kohati liigagi), Jane Eyre oma enesedistsipliinis kahvatuks mo kõrval oluliselt!
Nõnda ma siis elan, muutuste tuules. Lasen end kanda sellesse maailma, mis minu omaks kujuneb; mida ISE kujundama hakkan. Tänaõhtune märkamine andis kinnitust senisele arvamusele, et KÕIK on elu. KÕIKJAL ja ALATI on vihjed ning seosed, mis hilisemalt end ühtselt ette kannavad ja imetlust pakuvad.

Nii palju on veel avastada ning õppida! Ma ei karda!

esmaspäev, 4. oktoober 2010

veel mõned käesolevast kümnendist


o while I'm turning in my sheets
And once again, I cannot sleep
Walk out the door and up the street
Look at the stars beneath my feet
Remember rights that I did wrong
So here I go

Hello, hello

There is no place I cannot go
My mind is muddy but
My heart is heavy, does it show
I lose the track that loses me
So here I go


And so I sent some men to fight,
And one came back at dead of night,
said "Have you seen my enemy?"
said "he looked just like me"
So I set out to cut myself
And here I go


I'm not calling for a second chance,
I'm screaming at the top of my voice,
Give me reason, but don't give me choice,
Cos I'll just make the same mistake again,


And maybe someday we will meet
And maybe talk and not just speak
Don't buy the promises 'cause
There are no promises I keep,
and my reflection troubles me
so here I go


I'm not calling for a second chance,
I'm screaming at the top of my voice,
Give me reason, but don't give me choice,
Cos I'll just make the same mistake again


So while I'm turning in my sheets
And once again, I cannot sleep
Walk out the door and up the street
Look at the stars
Look at the stars, falling down,
And I wonder where, did I go wrong.



Võtan otsad kokku, helistan ning tunnistan.

pühapäev, 3. oktoober 2010

Hommik on minu


Ükski teine päeva osa ei tundu mulle armsam kui hommik, mil ümberingi on vaikne, tärkamas ning võin olla isekeskis. Oivaline! Kahe päeva pärast toimub mo vanuse kümnendimilleenium ja sellega kaasnev tunne on kummaline. Olen peagi kahekümnendates. Veelgi kummalisem! Vaikselt, kuid siiski, tahan avastada elu ja elada nõnda, et selle IGA hetk mulle kordumatult eriline ning südamelähedane näiks. Tahan armastada elu, nõnda kui armastan selle osi. Soovin kirjutada oma rajale imepära.

laupäev, 2. oktoober 2010

Lase endal minna.

Principio:

Udusse mattunud hooned ning ärkav päike.

Tesi:

Kiired sammud ammuigatsetud filmile "Söö.Palveta.Armasta.". Hea! film (individuaalselt) on see, millest leiad oma; millest leiad enda elule jätkeid; mille raamatut kannatamatult lugeda sooviksid! Too linateos pani mind mõtlema, et kuigi olen alles esmakursuslane, näib mo elu olevat plaanitud: eriala omandamine, töö, pere, töö. Ma pole vististi erand, kui soovin midagi muud, midagi tõelisemat. Seiklust, avastamisrõõmu. Soovin leida endas see jõud, julgus, mida omab Henek. Imetlen teda kogu südamest. Ma ei talu mõtet, et hakkan elama rutiinis; et elan õhtuste vaikushetkede nimel. Tahan leida ÕIGET rada. Usun, see on seotud laste, sõnaväe ning turvatundega. Asjatäpsus vajab veel uurimist, ent seegi on elunauding.

Finale:

Oman uut tera oma sõkaldes, mida kasvatada ning arendada, ent.. otsingud pole läbi.