pühapäev, 12. september 2010

Sõnad - Inimkonna tugevaim narkootikum


Viibi too viiv, siis viibiks ehk ka teised. Sügis sümpatiseerib mo jaoks väga. Naudin ta värve, pisukest kurba miljööd. Armastan olevikku ühes selle valusate ning magusate hetkedega. Pean lugu kui saan olla kallitega, võin istuda Sügises, õppida vahvat eriala. Hindan ka neid hetki, mil silmad märjad või punane tuli taas fooris põlemas. Tõsi, ülekõige olen sallimatu ootamise suhtes. Tunnistan, et mulle ei meeldi oodata, kuid mida vanemaks ma saan, seda enam mõistan ootamise vajalikkust. Ootus aitab seedida, vältida pöördumatuid vigu. Ma ei mõista vaid, miks ma aina nutta kihun? Iga pisemgi asi soovib päästa minus valla pisaratevoo. Üritan neid küll juba eos kuivatada, keskendudes millegile südamlikule, ent.. vaatamata sellele, et pisarad jäävad voolamata, kisub ka nende eiramine tuju enam kui põhja. Mis veelgi kummalisem, kohati meeldib mulle olla kurb. Võib-olla olen enda jaoks mõelnudki kurvaolemise heaks, et tulla toime raskete hetkedega.
Olen kaugenenud inimestest, kes mulle meeldivad; kelle seltskonnas mulle meeldib olla.
Aga olen leidnud enda kõrvale inimese, kelles näen kõike, näen oma maailma. Näen päikest ja kuud ja oma laulu.
Ta mõlgutab mõtteid vaikuse üle. See, mida välja ei öelda, kaalub alati kõige rohkem.

1 kommentaar:

  1. Vott see on üks kõige mitmetahulisemaid ja huvitavamaid tekste, mida ma So sule alt lugenud olen. Areng on märgatav :)

    VastaKustuta