neljapäev, 30. september 2010

Human

Happy are those who knew how to truly feel
What makes us human?
Is it our ability to reason?
Is it our ability to solve problems, or our ability to protect ourselves?
I daresay it is our vulnerabilities
Our imperfections, the finiteness of life

Struck me, wound me and I bleed.
Take a blow and I feel pain.
Take away my hope and I cry.
I feel.
I recognize your presence and learn how to love
Take it away and I yearn.
Isolate me and I feel sorrow.

I am not forever.
Even my bones will become dust and soon will be nothing more.
My heart beats are numbered.
Death awaits me.
But I love and, and my soul becomes forever.
But I hope, and rain comes to the desert.
But I dream, and you and I become the universe.
I knew and felt love.
I am liberated from finiteness and death.
All because we are human.

(Luna Lovegood)


Me ei ela ju üksteisele. Ma ei hinga kellegi pärast. Üksnes sünd ise on põhjuseks mo olemasolule ning soovile selle jätkamisest. Viidan palju aega iseloomudega, kel sama aje ja laad. Kehad, millega igapäevaselt erimoel kontakteerun, on kui filmid. Ekraniseering ise ei oma eksisteerimise põhjust. Käsikiri on see tuum. Ta kirjutab end filmilindi abil nähtavaks, kasutab seda marionetina eluteatris. Mõnikord õnnestub sõnumi saatmine, teinekord pannakse too ootele ning juhtub ka, et sõnum hoopiski aegub vahetuvates hetkedes ja mõttemallides.

Minus kirjutub küsimus: mis on minu sõnum, mille edastamiseks mo keha, mo filmilint loodud?

esmaspäev, 27. september 2010

Vaatluspraktikad - 1. Tallinna Liivaku Lasteaed













- 243last, 45 töötajat. Korraldab Mustamäe lasteaedadele laulupeokesi üldlaulupeo eel. Eripäraks tugev folkloori suunitlus: tähistatakse ning räägitakse rahvakalendri tähtpäevadest, lasteaias on vitriin voki, rahvariiete ja viiskudega. Üleüldse leidub mitmeid vahvaid kujunduselemente ning laste kihvtisid meisterdusi.

reede, 17. september 2010

varahommikune


Ka "ebatäiuslikkuses" on osa "täiuslikkusest"!

pühapäev, 12. september 2010

Sõnad - Inimkonna tugevaim narkootikum


Viibi too viiv, siis viibiks ehk ka teised. Sügis sümpatiseerib mo jaoks väga. Naudin ta värve, pisukest kurba miljööd. Armastan olevikku ühes selle valusate ning magusate hetkedega. Pean lugu kui saan olla kallitega, võin istuda Sügises, õppida vahvat eriala. Hindan ka neid hetki, mil silmad märjad või punane tuli taas fooris põlemas. Tõsi, ülekõige olen sallimatu ootamise suhtes. Tunnistan, et mulle ei meeldi oodata, kuid mida vanemaks ma saan, seda enam mõistan ootamise vajalikkust. Ootus aitab seedida, vältida pöördumatuid vigu. Ma ei mõista vaid, miks ma aina nutta kihun? Iga pisemgi asi soovib päästa minus valla pisaratevoo. Üritan neid küll juba eos kuivatada, keskendudes millegile südamlikule, ent.. vaatamata sellele, et pisarad jäävad voolamata, kisub ka nende eiramine tuju enam kui põhja. Mis veelgi kummalisem, kohati meeldib mulle olla kurb. Võib-olla olen enda jaoks mõelnudki kurvaolemise heaks, et tulla toime raskete hetkedega.
Olen kaugenenud inimestest, kes mulle meeldivad; kelle seltskonnas mulle meeldib olla.
Aga olen leidnud enda kõrvale inimese, kelles näen kõike, näen oma maailma. Näen päikest ja kuud ja oma laulu.
Ta mõlgutab mõtteid vaikuse üle. See, mida välja ei öelda, kaalub alati kõige rohkem.

teisipäev, 7. september 2010

Sooserv-Grass-Juss


We wish You a merry childhood!

esmaspäev, 6. september 2010

Hommik algas unenäoga



Ehkki tänases päevas oli päris palju esmakordset, väga palju toredat, domineerib üle teiste ilmselgelt mo täna hommikune üllatus. Astusin 7:20 uksest välja, mõteldes eesseisvale kolmele kilomeetrile. Korraks heitnud pilgu paremale, jäi mulle silma keski, kelle pärast pidin kahtlema, kas olen ikka ärkvel. Teistkordselt pilku Talle pööranud, mõistsin oma õnne: Reigo♥, noormees kelle loengud algasid täna alles kümnest, lühendas oma uneaega kolme tunni võrra, et tulla mind kooli saatma! Minuga pole tükk aega juhtunud sellist olukorda, kus punastan ja rõõmustan vaheldumisi niii pikalt. Mitu korda pidin ikka uuesti vaatama paremale, et veenduda, et ta tõesti on minuga sel varasel tunnil, ehkki tundsin niigi tema kohalolekut oma käes. See oli kahtlemata KÕIGE armsam üllatus! Raske on teda ületada, sest teda kooli saata poleks enam originaalne ning.. sageli teeb ta seda isegi teadamata aegadel ja väga kiiretel sammudel(TTÜsse ühikast on vaid viis minutit kiirustamist). Reigo♥ kinkis mo päevale armsa toreda päeva eelduse ning nõnda ka läks. Olen õnnelik oma elu rollides!

pühapäev, 5. september 2010

Pai☺


"Mitte keegi pole jätnud, nutt kurgus, hüvasti Eukleidese geomeetria või aatomite perioodilise süsteemiga. Keegi ei vala pisaraid, sest ta peab lahti ütlema internetiühendusest või korrutustabelist. Maailm on see, millega inimene hüvasti jätab, see on elu, muinasjutt. Inimene jätab hüvasti väikese hulga inimestega, keda ta tõesti armastab." (Jostein Gaarder)

Pahatihti olen turtsuv Kairi. Solvun, sest Sa ei räägi minuga hommikusöögilauas. Solvun, kui Sa ei märka, et Sind aina-aina imetlen. Kuid kui Sa märkad, et ma turtsun, olen vististi varbaotstenigi meelitatud ning olen õhinal valmis oma huultega So põsel maanduma!

Mo nädalavahetuses oli seekord vähe inimesi: Reigo, vanavanemad, Rauno ja tsipake isa-ema-Maarjat. Taaskord udupäätasin, kuid tänu millele nägin kaksikuid Kadit-Otti. Iga esmapilgul näiv halb tõepoolest ONGI millekski hea. Kui me saanuks varem bussile,kas oleks Reigo siis oma pead mo õlale toetanud ning unne vaikselt suikunud? Kas oleksin teinud meile sama häid pannkooke kui vanaema omad? Kas oleksin saanud veeta oma tõbise pühapäeva õhtu koos Reigoga? Ei, ma küll ei usu.


Mo nädalavahetuses oli seekord vähe inimesi. Loodan palju, et nädala sees mitte! ☺

kolmapäev, 1. september 2010

Üsa-, pesa- ja alusharidus


1. september tõi mulle uue eeskuju; uue inimese, kelle mõtete üle pikemalt juurelda ning millele pidama jääda.
Ülo Vooglaid on Eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik, ühtlasi ka Tartu Ülikooli emeriitprofessor. Mul õnnestus tema loenguid kuulata ühes terve LÕ rühmaga härra Voolaiu enda kodus. Ta peab lugu väga alusharidusest ning selle tähtsusest. Üleüldse, on härra Vooglaid ääretult sotsiaalne. Näiteks võtab osa eesti noorte haridust puudutavatest küsimustest, võtab oma perre probleemsete perede lapsi. Nood kolm tundi, mil teda kuulasin, andsin mulle tohutult juurde. Sain ideid lõpu- ja uurimistööks. Üks tema soovitus meile oli, et me leiaks endas selle oma, milles end parimaks arendada. "Inimene peab kõigest teadma natuke, kuid vähemalt ühest peab ta teadma kõike!"

Arhitektid ütlesid,et nende töö on raskem kui arstide oma,sest arstid saavad oma praagi maa alla matta.Nemad aga mitte. Ülo Vooglaid ütles sellepeale, et õpetajate töö on veel raskem kui arhitektide oma, sest arhitektide praak vähemalt ei paljune!

Härra Ülo Vooglaiu loengute ajal, olles ühes oma alushariduse pedagoogi eriala rühmaga mõistsin, et olen õiges kohas ning õigete inimestega. Mul on imetore rühmajuht ning tutvusin vahva rühmakaaslasega, kes näeb oluliselt noorem välja, kui tegelikult on. Sirle lõpetas gümnaasiumi 9 aastat tagasi ning tal on kaks last. Ta on väga palju vahepealsete aastatega enda silmaringi psühholoogia vallas laiendanud. Äärmiselt vahva oli temaga mõtteid hariduse valdkonnas vahetada. Sirlega vesteldes pitsitas tunne, et igatsen keskustelusid Evega tõeliselt väga!

Mulle meeldib olevik, ent nagu ikka kõditab tunne tuleviku ees!