laupäev, 31. juuli 2010

+ 46 lehekülge







Leian endas sihikindlust läbida lehekülgedeks muutuvaid kilomeetreid, sest tema on õhus, tema on minus. Vaatamata siilile omastele turtsumistele, leiab ta minus miskit, mis ajendab teda nädalast nädalasse läbima kordades suuremaid vahemaid kui mina. Mis on minus see, mis teda köidab? Mis on minu armsus, südikus, sihikindlus tema omade kõrval? Kui ma võiks olla miski, siis ehk oleksingi tema padi. See, mis valvab ta viive unedemaal. Viive, kui ta ei askelda; viive, mil ta pole näiliselt siin. Peagi täitub pool aastat hetkest, mil meie suhtlemisse ilmus konkreetsemaid samme teineteise suunas. Konkreetsemaid sõnu, toetavamaid meelespidamisi. Jah, jäi joonistamata jalgratas Lauluväljaku ja Eiffeli torni vahele, KUID.. me ju jäime sellele vaatamata püsima. Järgmises ümbrikus oli juba kaherattaline ning süda.. Ta on andnud nõnda palju emotsioone, et ma ei leia tihti endas pulbitsevale soovile kirjutada asu. Ma ei leia õigeid sõnu, sest tema ületab neid. Peaksin olema põrunud filoloog, et leiutada sääraseid tähemoodustusi, mis suudaks järgida teda. Kas tõesti siis iga südamevahetanu tunneb nõnda? Kas mo tundmused on siis ainulaadsed vaid mo jaoks, meie maailmas? Kas tõesti on nood kloonid ümbritsevatest tundepuhangutest? Nõnda nagu tundis Jane ja Inger, võin tunda ka mina? Kummaline on avastada endas proosalisust. Naljakas leida soovi olla veel enam armastatud, veel enam lähedal talle. Jah... suvi on südames, vaatamata selle mitmepalgelisusele.
Hoolimata ristidest haudadel, paukuvatest ustes ning vastamata jäetud kõnedest, on tema varsti taas mo kõrval; väntan ta poole. Mo üks.

2 kommentaari:

  1. Nii kaunis, et rohkem ei leidugi sõnu. Kirjutatud nagu elukutselise sulenaise poolt.

    VastaKustuta
  2. "Elukutselise sulenaise" amet on vast esmakordselt mainitud!:D
    :$:$ Arvad tõesti nõnda? :$

    VastaKustuta