esmaspäev, 7. juuni 2010

pool on vähem kui terve

Äratuskell suutis seda taaskord. Selle õela, segadusse ajava looma tagasi kutsuda. Mulle meeldib hingata ja tunda kahte südamet ühes, kuid miks peab olema pärastine "lahtirebimine" nõnda valus ning raske? Võib-olla olen ma nõrk, ebasuitsiidne mõte tahab lahti lasta, eemalduda ja öelda "ei" So küsimustele ja "jah"idele. Võib-olla olengi nagu halastajaõde, tunnen end hästi, kui saan aidata või toetada. Kui kellegil läheb hästi, tunnen, et mo töö, roll on täidetud. Tahaksin võtta selle kurbuse H silmist, tahaksin olla õlg, mille najal B nutab. Ma vist ei oska olla vääriliselt õnnelik ääretult õnneliku kõrval, jagada ta õnne pikemas perspektiivis. Eriti raske on see siis, kui sisuliselt peidab kahe inimese õnn end samas ruumis ning ajas. Too ajaliikur paneb mo pea valutama, südame puperdama. Ma pole parim ning see, kes seda väidab, eksib seda enam, kui seda aina kordab. Miski/keski, kes pole isegi mitte hea, ei saa äkki omada ju "erilisemat" võrret. Ta on lihtsalt see miski või keski. Umbusk halvab mo meeli ja mõtteid. Kipun kahtlema ehk ka kõige armsamates ning ehk tõesti siiralt lausutud sõnades. Ekslen elutusse ringi ja kohati tundub see kriipiv valu isegi nauding. Nii palju siis ebasuitsiitsetest mõtetest-.-
Sain ahjusoojad kaksipildid kätte ning seetõttu tunnen lainetust südames. Ootan õhtut, ehk siis rünkmõtted hajuvad, sest süda on endiselt ta poole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar