kolmapäev, 2. juuni 2010

Pool ja pool.



Esimene, parempoolne on õnnelik ning rõõmus. Mo kõrval on inimesed, kellest hoolin ning kes hoolivad. Viimased päevad Heneki, Riinu, Kareli ja Tiina seltsis on olnud armsad ning meeldejäävad. Olen tänulik vahvatele pöidlahoidjatele! Riinuga oli vahva, mööbeldasime viimast korda saja kuues ning keskustelesime pikalt. Uskumatu, et me kaks aastat kõrvu elamist saab tänasega läbi. Naljakas oli täna öösel Sind unes meie maja katust ehitamas ning ärgates esimesena So muiet näha. Armas oled mul! Ja eriti uhke olen Reigo üle, kes sai oma teenitud tasu kolme aasta raske töö eest. Isegi mo vanaisa hääletoonis kõdistas uhkuseraas. Armastan Sind! Mul on pere ning vanavanemad, kellega nüüd suvel saan enam koos olla. Ootan, ootan väga! Epp, mo kõige armsam itsitaja, saab täna aastaseks!
Teine, vasakpoolne aga nii päikeseline pole. Pole meeldiv teada saada, et isa, kes So eluea jooksul on vaevalt kaks korda natuke palavikus olnud, on kokkukukkunud ning viibib haiglas. See lõi tõesti jalgealuse kõikuma. Ehk tunduski isa raudne tervis iseenesest mõistetav, kuid nüüd helises meelespea kelluke: miski pole jääv ega alatine. Loodan südamest, et kõik saab korda. Ja Henek.. kõigest hoolimata, oled ääretult kallis ning seda ei muuda miski. Ootan juba väga järgmist esmaspäeva ning klassireisi, mil saame taas pikemalt rääkida. Olen Sul olemas. Üleüldse. Viibin praegu oma viimaseid hetki ühikas, oma kolme aasta kodus. Algus oli siin raske, üksi võõras keskkonnas, võõraste inimestega, kuid julge hundi rind on rasvane ning paratamatult tulevad peale uued inimesed. Uued administraatorid, uued kasvandikud. Piret.. mul on kahju, et meil nõnda läks. Ehk olemegi liialt erinevate iseloomudega, tõekspidamistega, kuid Sa oled kallis ning Sinuga veedetud hetkedest on armsad mälestused. Vabandan, kui olen olnud isekas, spontaanne oma otsustamistes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar