pühapäev, 27. juuni 2010

Pi pi



Eilsus oli eriline ning omanäoline. Sain uue silmarõõmu pisikese Kaarli näol, imevahva sõbra, Alari ning mitmeid unustamatuid hetki.

Mulle sai osaks õnn hoida kahe aastast jõmmi, kelle näol nägin nii siiraid ja emotsionaalseid ilmeid. Rõõm. Ääretu rõõm ta silmis, kui potsatas temaga samas suuruses mängujänese kõhu peale. Eriti vahva oli ta jaoks vist see, et jänku pikali kukkus ning tema ta otsa.
Alar, kes muidu näis väga vaikne, tuli külla ning me rääkisime nõnda, et vaikne ta kohta enam nüüd küll öelda ei saa. Ta on pisike naljahammas, kes iga mo ilme, kummalise lause peale kohe vaikselt itsitas/naeratas. Tänu talle jaksasin oodata ära isale ja Terjele klassikokkutulekule järgiminemise aja ja veenduda selles, et kohvi pole enam mo tassike teed. Vaatasime filme, lugesin talle Pipi seiklustest ning kiusasime üheskoos sõbralikult natuke kassi. Kukeranda minnes oli väljas juba hämar ning taevas laiutas suur täiskuu, kes laotas oma hõlmad müstiliselt okastraatitele, põõsastele, heinapakirullidele, vanadele majadele. Kuuvalguse kaisust, pisukesest udust leidsime ka hobustekarja, keda ettevaatlikult vaatamas käisime. Kaks paid, ning tulime igaksjuhuks ära, kuna ühel täkul oli kaitseinstinkt sees. Hobused on endiselt mo lemmikud! Miskitpidi suutsin auto veidi kraavi ajada nõnda, et Alar, pidi autot veidi lükkama. Aga välja me saime ning kolmest leidsin end teki kaisust, pühaliku une ootuses. Enne veel vahetasin Südamega sõnu ja veendusin, kuivõrd minu maailm ta on. Minu R. (L)

Igatsen oma sõpru. Palju!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar