kolmapäev, 9. juuni 2010

Ei, ära ütle..

, et me teed lähevad lahku. Kui nõnda oleks, viiksid endaga minust suure tüki. Sa oled nii lühikese ajaga mulle ääretult kalliks saanud ja hetkel ma ei kujuta ettegi selle tüki puudumist, alles jääva augu suurust.
, et ei kordu enam nood jalutuskäigud, mõtelused ning niiiii siirad pilgud ja toetused.
Sa oled, kes jääb, isegi kui So rada viib viivuks mo`st tuhandete kilomeetrite taha. Henek, Sa jääd, sest tükike minust kuulub nüüd jäädavalt Sulle. Naeratasid, jooksid, jalutasid end mo üheks parimaks, unustamatuks sõpraks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar