esmaspäev, 28. juuni 2010

Veel viivuks jää!


Roose kevad endaga toob,
puhkeb rõõm ja süda on noor,
tuhandeid mõtteid täis pea.
Taeva taustal säravad söed,
lõhnab sirel sumedas öös...
Sinuga olla on hea.

Veel viivuks jää, mu armsam,
hetkeks mu juurde veel jää.
Su kuju õrn ja vaade hell
su silmist - kes teab,
mil neid ma jälle näen!

Veel viivuks jää, mu armsam,
säilita hetkeks veel hurm
hellusest, soojusest
ja päiksepaistest -
kevad on sinuta kurb.

Raimond Valgre

http://www.youtube.com/watch?v=ZYvDCG75KsY&feature=player_embedded#!

pühapäev, 27. juuni 2010

Pi pi



Eilsus oli eriline ning omanäoline. Sain uue silmarõõmu pisikese Kaarli näol, imevahva sõbra, Alari ning mitmeid unustamatuid hetki.

Mulle sai osaks õnn hoida kahe aastast jõmmi, kelle näol nägin nii siiraid ja emotsionaalseid ilmeid. Rõõm. Ääretu rõõm ta silmis, kui potsatas temaga samas suuruses mängujänese kõhu peale. Eriti vahva oli ta jaoks vist see, et jänku pikali kukkus ning tema ta otsa.
Alar, kes muidu näis väga vaikne, tuli külla ning me rääkisime nõnda, et vaikne ta kohta enam nüüd küll öelda ei saa. Ta on pisike naljahammas, kes iga mo ilme, kummalise lause peale kohe vaikselt itsitas/naeratas. Tänu talle jaksasin oodata ära isale ja Terjele klassikokkutulekule järgiminemise aja ja veenduda selles, et kohvi pole enam mo tassike teed. Vaatasime filme, lugesin talle Pipi seiklustest ning kiusasime üheskoos sõbralikult natuke kassi. Kukeranda minnes oli väljas juba hämar ning taevas laiutas suur täiskuu, kes laotas oma hõlmad müstiliselt okastraatitele, põõsastele, heinapakirullidele, vanadele majadele. Kuuvalguse kaisust, pisukesest udust leidsime ka hobustekarja, keda ettevaatlikult vaatamas käisime. Kaks paid, ning tulime igaksjuhuks ära, kuna ühel täkul oli kaitseinstinkt sees. Hobused on endiselt mo lemmikud! Miskitpidi suutsin auto veidi kraavi ajada nõnda, et Alar, pidi autot veidi lükkama. Aga välja me saime ning kolmest leidsin end teki kaisust, pühaliku une ootuses. Enne veel vahetasin Südamega sõnu ja veendusin, kuivõrd minu maailm ta on. Minu R. (L)

Igatsen oma sõpru. Palju!

reede, 25. juuni 2010

VIIVuks



KG sai punkti ning jaanid said peetud. Möödunud viis päeva on olnud erilised ja võin julgelt väita, et ka parimad. Mis sest, et Hunt kardab kõdi. Mis sest, et paljud lähedased kaugenevad. Mis sest, et praamiga eriti enam ei sõida. Mis sest, et kuu tundub pikk. Armastan-Armastan-Armastan teda ja oma parimaid!

Mõtteid on palju ning eelseisvate toimetamiste edukaks täitmiseks pean täna-homme aja maha võtma ja lähipäevade plaanid paika panema. Kaugel pole hetk, mil toimuvad sisseastumiseksamid ja konsultatsioonid. Kaugel pole hetk, mil majalt võetakse katus. Kaugel pole hetk, mil valime uue kodu.

Seltskond kohvik Trühvli juures + Eve ja Henek ja Elin ja Riinu ja Karel, te olete parimad! Jään teid Saaremaalt enim igatsema!

Maarja ja Reigo, annan teile andeks, et mo Eestisse jätate/jätsite. :)

Liisa, kus oled? (:

Jään ootama juuli keskpaika/lõppu. Jään ootama sügist, mil vahvad taaskohtumised KINDLALT aset leidma hakkavad!

Teie!

kolmapäev, 16. juuni 2010

viis puudu ideaali miinimumist



Kui minust õpetaja ei saa, hakkan meremeheks. Avastan neid maid, millest algklasslased, gümnasistid, abiturendid loevad. Olen uueks Alice`ks, Madame`ks, Karlssoniks. TŠILL!

esmaspäev, 14. juuni 2010

Lendan teiega Soome ja Prantsusmaale



ma tunnen et lendan
ma tunnen et taevas on haarand mind
ma unustan enda
ja unustan kõik mis on vaevand mind

ma tunnen et lendan
ja pooleldi ükskõikselt pilvi loen
ma unustan enda
ja tunnen et minule muu ei loe

ja kui ma kukun
no mis siis
kõik lihtsalt muutub
siis jälle täpselt nii
nagu enne kui ma kadusin siit
ma tean see on nii
kõigel heal on ju piir

ma tunnen et lendan
et ületan kõiki ja iseend
ma vabastan enda
ma kustutan kõik ja jääb ainult lend

ja kui ma kukun
no mis siis
kui tõesti kukun
no mis siis…

kui vahetada vaid saaks
ma ära taeva ja maa
siis oleks kõikidel hea
nii kui nii igaüks teab

meil kõigil süda on sees
ja las ta näitab siis teed
nii ainult olema peab
nii kui nii igaüks teab

ma tunnen et lendan
ma unustan kõik mis on vaevand mind
ma unustan enda
ja tunnen et lõputu on mu lend


Smilers - Lendan

laupäev, 12. juuni 2010

tuulest püüan

Ma olen enda jaoks kõik ja mitte midagi. Päeval püüan täiuslikkust ning öösel nutan oma ebatäiuslikkuse haual. Tema on kõik ja mitte midagi. Kiirgab endast nii päikest kui kuud, ent ring saab täis. See näib nõnda täiuslik nagu mitte miski. Üks laaneloom ning ei midagi muud. Üht inimest ega kedagi teist.

kolmapäev, 9. juuni 2010

Ei, ära ütle..

, et me teed lähevad lahku. Kui nõnda oleks, viiksid endaga minust suure tüki. Sa oled nii lühikese ajaga mulle ääretult kalliks saanud ja hetkel ma ei kujuta ettegi selle tüki puudumist, alles jääva augu suurust.
, et ei kordu enam nood jalutuskäigud, mõtelused ning niiiii siirad pilgud ja toetused.
Sa oled, kes jääb, isegi kui So rada viib viivuks mo`st tuhandete kilomeetrite taha. Henek, Sa jääd, sest tükike minust kuulub nüüd jäädavalt Sulle. Naeratasid, jooksid, jalutasid end mo üheks parimaks, unustamatuks sõpraks!

esmaspäev, 7. juuni 2010

pool on vähem kui terve

Äratuskell suutis seda taaskord. Selle õela, segadusse ajava looma tagasi kutsuda. Mulle meeldib hingata ja tunda kahte südamet ühes, kuid miks peab olema pärastine "lahtirebimine" nõnda valus ning raske? Võib-olla olen ma nõrk, ebasuitsiidne mõte tahab lahti lasta, eemalduda ja öelda "ei" So küsimustele ja "jah"idele. Võib-olla olengi nagu halastajaõde, tunnen end hästi, kui saan aidata või toetada. Kui kellegil läheb hästi, tunnen, et mo töö, roll on täidetud. Tahaksin võtta selle kurbuse H silmist, tahaksin olla õlg, mille najal B nutab. Ma vist ei oska olla vääriliselt õnnelik ääretult õnneliku kõrval, jagada ta õnne pikemas perspektiivis. Eriti raske on see siis, kui sisuliselt peidab kahe inimese õnn end samas ruumis ning ajas. Too ajaliikur paneb mo pea valutama, südame puperdama. Ma pole parim ning see, kes seda väidab, eksib seda enam, kui seda aina kordab. Miski/keski, kes pole isegi mitte hea, ei saa äkki omada ju "erilisemat" võrret. Ta on lihtsalt see miski või keski. Umbusk halvab mo meeli ja mõtteid. Kipun kahtlema ehk ka kõige armsamates ning ehk tõesti siiralt lausutud sõnades. Ekslen elutusse ringi ja kohati tundub see kriipiv valu isegi nauding. Nii palju siis ebasuitsiitsetest mõtetest-.-
Sain ahjusoojad kaksipildid kätte ning seetõttu tunnen lainetust südames. Ootan õhtut, ehk siis rünkmõtted hajuvad, sest süda on endiselt ta poole.

pühapäev, 6. juuni 2010

k a k s i


Siis olid nad üheskoos, nii et kui kellaosuti, nüüd nähtamatult, edasi liikus, teadsid nad, et see, mis saab osaks ühele, saab osaks ka teisele, et midagi ei ole suuremat kui see, mis on praegu, ja et see on kõik, nüüd ja alati, et see on minevik, on olevik, on nende tulevik. Neil oli see, mis neil ei pidanud olema. Neil oli praegu, neil oli enne, neil oli alati, ja praegu ja praegu ja praegu. Jah, praegu, praegu, praegu, just praegu, ainuüksi praegu, ja ei ole muud kui praegu sinuga, kui sina praegus.


(Hemingway`lt)

kolmapäev, 2. juuni 2010

Juuni esimesed sammud . . .


2.06 Kõige armsama itsitaja ning päikesekiirega ehk Epul täitus esimene aasta!












1.06 Riigieksamid tehtud, uurimistöö kaitsmine vaid veel. Hea tunne!

Pool ja pool.



Esimene, parempoolne on õnnelik ning rõõmus. Mo kõrval on inimesed, kellest hoolin ning kes hoolivad. Viimased päevad Heneki, Riinu, Kareli ja Tiina seltsis on olnud armsad ning meeldejäävad. Olen tänulik vahvatele pöidlahoidjatele! Riinuga oli vahva, mööbeldasime viimast korda saja kuues ning keskustelesime pikalt. Uskumatu, et me kaks aastat kõrvu elamist saab tänasega läbi. Naljakas oli täna öösel Sind unes meie maja katust ehitamas ning ärgates esimesena So muiet näha. Armas oled mul! Ja eriti uhke olen Reigo üle, kes sai oma teenitud tasu kolme aasta raske töö eest. Isegi mo vanaisa hääletoonis kõdistas uhkuseraas. Armastan Sind! Mul on pere ning vanavanemad, kellega nüüd suvel saan enam koos olla. Ootan, ootan väga! Epp, mo kõige armsam itsitaja, saab täna aastaseks!
Teine, vasakpoolne aga nii päikeseline pole. Pole meeldiv teada saada, et isa, kes So eluea jooksul on vaevalt kaks korda natuke palavikus olnud, on kokkukukkunud ning viibib haiglas. See lõi tõesti jalgealuse kõikuma. Ehk tunduski isa raudne tervis iseenesest mõistetav, kuid nüüd helises meelespea kelluke: miski pole jääv ega alatine. Loodan südamest, et kõik saab korda. Ja Henek.. kõigest hoolimata, oled ääretult kallis ning seda ei muuda miski. Ootan juba väga järgmist esmaspäeva ning klassireisi, mil saame taas pikemalt rääkida. Olen Sul olemas. Üleüldse. Viibin praegu oma viimaseid hetki ühikas, oma kolme aasta kodus. Algus oli siin raske, üksi võõras keskkonnas, võõraste inimestega, kuid julge hundi rind on rasvane ning paratamatult tulevad peale uued inimesed. Uued administraatorid, uued kasvandikud. Piret.. mul on kahju, et meil nõnda läks. Ehk olemegi liialt erinevate iseloomudega, tõekspidamistega, kuid Sa oled kallis ning Sinuga veedetud hetkedest on armsad mälestused. Vabandan, kui olen olnud isekas, spontaanne oma otsustamistes.