teisipäev, 11. mai 2010

Katkendid elust



Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?

/.../

Ahjaa.. see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematut lund.

("Aeg" - Doris Kareva)


11.5.10.Öösel magasin vaevu kokku kuus tundi. Mõtted keerlesid tänase ümber ning kahjuks üpris kurvatooniliselt. Enne kirjanditki ei olnud nõnda mures ja ärevil.Endeid korda seadnud, astusime Maarjaga Tedre77-st välja ning ta ulatas mulle oma õnnetalismani.Olin siiralt meelitatud, lisas mo ebakindlatesse sammudesse pisukest julgust. Paarkümmend meetrit bussipeatusest nägin 48st trolli möödumas, mistõttu pidin minema üheksasega ja hilinemisega Reigole vastuminekul. Teel Balti jaama värisesid mo käed ja ärevus kasvas üüratuks; piilusin taskupeeglitki nõnda, et mõned asjad kotist välja kukkusid. Häbi.. Kiire pilgu perroonile heitnud, Reigot algul ei näinudki, ent kui olin otsustavad sammu piletit ära viskama seadnud, märkasin teda. Esimene punastus ning väga kohmetu Kairi.Väike kallistus ja suundusime pingile, kes ta ulatas armsa lillekimbu ja vahva suveniiri reisilt. Mõistagi kohmetus suurenes aina. Esiti ei osanud kumbki meist millestki väga rääkida, mistõttu vist panustasimegi jalutamisse. Avastasime vanalinna, nautisime imeilusaid vaateid Tallinnale nii platvormidelt kui Vabaduseväljaku "mäelt". Tasapisi muutus me vestlus julgemaks ning mo põdemine jäi üha väiksemaks. Mõnel korral söandasin talle isegi silma vaadata.. Huvitav, kas tal on tõeliselt-tõeliselt armsad silmad või Jah?!.. Jah! Ei liialda, kui ütlen, et tundsin, kuidas ta ka reaalsuses samm-sammult kalliks saab.Reigo on väga lihtne, tark ja otsatult armas! Kui ta tegi ettepaneku jalutada mere poole, ei saanud ma algul vihjest aru, ent hiljem taipasin, et me sihiks on Kultuurikatel(koht, kus me olime koos seoses "Keelväega", ehkki vahetatud sõnad olid napid). Taibanud sihtpunkti, punastas Kairi teist korda laiaulatuslikult. Teel Linnahalli juurde keskutelesime saate radade ja muusade teemal.Diskussioonis, milles arutlesime, kumb on tegelikult talle rohkem Muusa, kas mina või ta vend, näis mulle, et võitjaks tulin siiski mina,arvamusega, et vend on enam.. Kaks kuud ei saa vastu seitsmele aastale. Jalutasime Linnahalli katusel, eemal linna askeldustest ja kärast.. Taaskord nägin ta keni silmi. Mereääres leidis aset südamlik ning mo jaoks eriline keskustelu, mis annavad üha enam põhjuseid seosteks. Tundsin, et tema ongi just see inimene, keda enim tahan ja saan usaldada. Teel tagasi Balti jaama kogusin end ning ütlesin ääriveeri,et ta meeldib tõesti.. minu üllatuseks vastas ta samaga. Ilus! Jaamas jalutades vahetasime viimased sõnad ning tasahilju poetas ta mo taskusse südame. Kallistus ning sosin "Kallis oled!" kõdistasid. Kolm sekundit pärast ta rongile minekut saabus igatsuseloom.

Ma ei tea sulle öelda kõike ette.
Ma ei tea, mis võib tuua minut uus.
Ma ei tea, homme maale või vette
võib meid viia juhuslik tuul.

Ma ei tea, mis võib olla käänu taga.
Ma ei tea, mis on seal, kus pole meid.
Ma ei eta, kes meist täna öösel magab,
kui on ootamas tuhandeid teid.

Aga tean, mis värvi on õhtu
ja mis värvi on praegune hetk.
Kui on kuiv, siis tolm tõuseb õhku
ja kui on märg, siis pritsib vett.

Aga tean, mis värvi on õhtu
ja mis värvi on täna su juus.
Ja ma tean, et hingame õhku,
kus iga me hetk me jaoks on uus.

Ma ei tea sulle öelda kõike ette.
Ma ei tea, kuhu poole olen teel.
Ma ei tea, kas me seda hilist retke
ka homme jääme mäletama veel
. ♥

("Ära päri" - Jaan Tätte)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar