kolmapäev, 26. mai 2010

Hoppipolla


"Ma armastasin sind juba siis, kuigi ei teadnud veel, et see oled Sina."

Arglik algus, piibelehtede lõhn ning mälestused maasikate alt piiluvatest jänesepoegadest juhatasid sisse meie seekordsed hetked. Hetked, mis selle ööpäeva jooksul said suurteks; hetkedeks, mil realiseerusid kolm sõna ning ääretu usaldus.
Hingan, küpsetan, joonistan, pesen nõusid... ning Sina, Sa oled ikka mo kõrval. Need seinad, mille vahemikus me vestlusteemad elavad, on kaugedistantsilised. Ma ei kuulnud oma südame tuksumist, sest ta oli ühinenud Sinu omaga, saanud sellega üheks. Too tundmus oli esmakordne, esiti veidi võõras, kuid samas põnev ning meelitav. Tahtnuks tarduda hetkesse, mil kallistasid meid puuks, tammiks. A r m a s t a n!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar