reede, 30. aprill 2010

Tasuta reis ümber Päikese





Eve arvas mulle sobivat: Päev on miniatuurne igavik.. (aa)

Tunnen puudust neist hetkedest, naeratustest, utsitustest ja ühistest asjalikest hetkedest.

kolmapäev, 28. aprill 2010

Ehkki..



... olen pilvepiiril kiikuja ja muidu roosa manna.
OLI siiski tänane päev eriline ning armas, vaatamata sellele, et toimus ühiskonna eksam. Teadmine, et hoitakse siiralt pöidlaid(eriti pere ja P ja R ja E), andis julgust ja reipa meeleolu maksude-arenguabide-vabadevastustuste maailmas orienteerumiseks. Mul õnnestus osaks saada võistluste miljööst ning isaga keskutelemistest. Vahva kuubis! Väga armas oli jõuda koju ning siin vaiksel taas sisse sulanduda. Homme leivategu kaa!
Palju-palju emotsioone. Kihvt põnevus geograafia lainel enda tõestamiseks!
Aga, et .. toredad olete!

Ja.. vabandan oma ülevoolava õnnetunde pärast.. kui paha hakkab, ärge lugege!

Mis on ühist põhiseadusel, viinamarjamahlal ja Vilma Kuigeril?

2/3 eksamitest tehtud, põnevus kõdistab kui mõtlen, et õpin iseseisvalt geograafia eksamiks(:
Eks näib kuis läheb, aga kirjandil kaotan vist ortograafia punkte.

H: Kui jõehobu on rabamülkas kinni ning teda varitsevad selle kõrval kümme lõvi, kuidas ja kas Sa päästaksid jõehobu välja?

K: Hm.. ei. Sest jõehobu on kannatlik ning jõuab seetõttu lõvide kannatuse katkemise ära oodata.

H: Mina küll kustutaksin lõvid pildilt ning päästaksin jõehobu.
(Ise võidukalt särades!)
K: Neh.

pühapäev, 25. aprill 2010

Tahtamaal ..



-

H: Kuidas Sa aitaksid jõehobu rabamülkast välja?
(näitab pilti)



K: Hmm.. (pikk paus) .. nõnda! Joonistaksin!


(´´) ( !! )

laupäev, 24. aprill 2010

Igaühe õnn on kordumatu: 518







Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

(Kareva)

Päev, mis oli täis ootust ning uudishimu, mil tõestasin(eks näeb kui hästi)end.
Päev täis hetki, mil olin meeles ka kaugetel. Tunnen väga puudust teist!!

reede, 23. aprill 2010

koos


" Eesti on nagu kannel eestlase käes. Olen aastakümneid sõrmitsenud ta keeli ja püüdnud kuulata ta helisid. Olen oma kodumaad väga usaldanud ja mul pole temas kungi tulnud pettuda. Ta on mind kandnud selle sõna otseses ja kaudses tähenduses ja väga hoidnud.
Nii hea oleks seda niisamasuguse veendumusega ütelda ka oma inimeste kohta."

Fred Jüssi

3:30

U n d . e i . o l e.

kolmapäev, 21. aprill 2010

32A !







/.../
Andku julgust, mõtteviisi ellu
kaasa endistviisi meile meie armas kool.
Igaüks meist ise, ise oma rahva olemise
vaimsuse ja ilu loob..
/.../


Viimane koolikell ja klassijuhatajatund. Armas päev ning veelgi armsamad iseloomud.

esmaspäev, 19. aprill 2010

Püha(-)päev


Sooja päikese kiirtes nüüd meil on olla hea

laupäev, 17. aprill 2010

Nädala pärast olen tühi

Praeguseks on kogunenud niivõrd palju emotsioone. Üritan lähiajal asjalikuks hakata, et need ilusti korda seada. Uskumatu, et ma seda ütlen, aga.. mulle hakkab Tallinn isegi meeldima. Hea on kanda maski. Huvitav, et raskusi ei valmista selle eemaldamine.. Ootan nädala möödumist, ootan kuu ja kolme saabumist. Kuid tahan tutvuda ikka rohkem ja rohkem nende isiksustega, kellest arvatavasti siis veidi kaugenen.. Hindan neid pärleid. Hindan tõesti väga!

teisipäev, 13. aprill 2010

11 päeva kirjandini..

Ja ma nutan ja naeran ja igatsen.
Loon ning lõhun seoseid.
Ikka armastan ja imetlen ja ootan.
Loon ning lõhun end.

Lihtsakoelistest tunnetest sõlmitsen keerukujud ja -lisused.
Hetkest, tänast ja homset, otsin mõtte, mida endas nõnda kanda.
Olen õnnelik, sest tunnen. Olen põnevil, sest hindan.
Ootan nii paljut, nii ääretult erilist.

esmaspäev, 12. aprill 2010

12 päeva kirjandini..



Ainult lapsed suudavad suudelda valgust.
Ainult lapsed suudavad naeratada nii, et selles pole nukrust.
[—]
Kui lapsikud on lootused!
Mõelda ainult — niiviisi lummata ja lummata! (Alliksaar)


Ja mõned sammud veel ning kirjand ongi käes. Punktid, mis määravad selle, mis minust saab järgmisel aastal.
Jalutasin täna Epp Kristeliga ning mütlesin temaga. Ta mõistis kõik ja kuulas suuril silmil. Naisel koeraga oli õigus, Epp Kristel ongi tark. Vaid ehk Liisi või oma last võin rohkem imetleda kui teda. Ta lõimib oma spontaansete itsitustega, püüetega ninnu-ninnu teha ja vahvate sõnaleiutistega mo maailma heatujulisust ning indu seista vastu veel üsna võõrale härra Tulevikule. Epust saab kindlasti kunagi muusa, inspireerija ja avastaja. Hakkan kindlasti temast ja ta vahvast emast, õpetajast järgmisel aastal puudust tundma..

laupäev, 10. aprill 2010

"Fraktalia" Kareva


Es war geboren aus der seltsamen, den Unbeteiligten unverständlichen Ehe einer Tänzerin und eines Philosophen;
Aus dem flüchtigen Liebesvereinigung von Schönheit und Wahrheit; aus dem Zusammenklang der Gegensätze inmitten erbleichender, einstürzender Welten.
Auf seiner Stirn bewegten sich Schatten und spielte der Gedanke; in der Grazie seiner Handgelenke verbag sich die königliche Unahnbarkeit.
Blaues Blut, ach, pulsierte in seinen Adern, die unter der fast durchsichtigen Haut mal aufscheinend, mal verschwindend rätselhafte Muster formten. Dieser Rhythmus, diese Ruhe war in ihm und sein – geradezu wie ein Ozean – bodenloses, klares und salziges Geheimnis.
Es kannte weder sich selbst noch seine Wirkung, mit grossen Augen schaute es sein Spiegelbild in den glänzenden Augäpfeln, im Staunen und in der Freude, in der Wut und im Entsetszen der Menschen. Es existierte, das genügte, die Welt schimmerte durch es hindurch und gestaltete die Fantasie.
Einmal, an der Schwelle der Nacht, in einen Drehspiegel blickend begriff es plötzlich: Es war ein Gedicht.

kolmapäev, 7. aprill 2010

Su mindud tee
jäi minu sisse
see tume mets
ja jahtund maa

ma tulen taas
su sammudesse
ja ma ei tea
mis minust saab





D.K

teisipäev, 6. aprill 2010

Võit enese üle on kahekordne võit

Sündides saab pisikesest inimesest ehitaja. Aegamööda oskusi täiustades ehitab ta mandritetriivi, jääaja, maailmasõdadega kaasnenud muutustest puutumata jäänud inimloomusele kui vundamendile oma isiksuse maja. Samm-sammult õpib ta kasutama minevikumustrite, eksimuste ja enese omapära lõimumist. Mõnikord leiab inimlaps abi kirjanike tegu-, nimi- ja omadussõnadest koosnevate ehitiste valmistamisviisidest ning üha täiustudes ja pingutades leiab õnnetunde koduaknast, oma kätega meisterdatud kogemuste pagasist. Sest...

Ehkki inimloomus ei ole ajas muutunud, on isiksuste ideaalid siiski teisenenud. Püütakse avastada tõelise õnne valem ja ülim intelligents. Selmet püüda oma olemust mõista ning arendada, mõõdetakse end teiste inimeste joonlaudadega. Mõnel juhul on võrdlus arengut soosiv protsess, kuid enamjaolt vaid reeglit kinnitav erand kui sedagi. Eff Mihkel Muti teosest “Pingviin ja raisakass” ei suutnud leppida sellega, et tema man ongi olla üksnes mutrike süsteemis, mistõttu proovis hoopis omaks võtta võõraid elustiile ning põhimõtteid. Effist ei saanud erand ja seda mõistnud, naases oma mina-pildi juurde tagasi, saavutades nõnda igatsetud rahulolu. Võib-olla ongi hea, kui igaüks esialgu oma elueesmärgi leidmiseks esmalt teiste mõttemaailmadega tutvub, sest ka vigadest ju õpitakse! Kuid...

Albert Einsteinilt küsiti kord, milles peitub tema ja ülejäänud inimeste intelligentsi erinevus ning pärast lühikest mõtlemist lausus ta: “Enamik inimesi lõpetab heinakuhjas otsimise, kui on esimese nõela leidnud, kuid mina jätkan, et leida veel ka teine või kolmas ning kui mul väga veab, neljas või viies. “ Kõige leidlikumad ja geniaalsemad mõtted peidavadki mu arvates end lihtsates asjades ning nende märkamises. Elamise erilisuse tajumine algab siis, kui tuntakse ära enese piirid ning sellele järgnev selgus annabki vundamendi majale, mida elukestvas arengus aina täiustada. Psühholoog Anatoli Nekrassovi mõte kinnitab minu oma. Ta on öelnud, et maailmalt saab oodata vaid selliseid muutusi, millega ise oled juba kaasa läinud ja omaks võtnud. Seepärast peabki ümbritseva mõistmiseks esmalt ennast kogu täiuses mõistma. Ent...

Teooria ilma rakenduseta ei vääri rahulolu, see on pelgalt maja elaniketa. Nõnda nagu teadvus iseendast nõuab suurt tööd ja deboravaarandlikke märkamisi, vajab ka areng sihikindlust ning lõppematut kannatust. Ishmael Baeh kirjutab teoses “Kaugel ära” oma sõdurielust. Ta teadis juba varakult oma tõelist kutsumust, ent kodusõda raputas tugevalt maailmapilti. Nii jäi eneseteostus soovitud suunas esiti pooleli, sest end tuli kehtestada hoopis lahinguväljal, olles vaid 12-aastane poisike. Mind panid Ishmaeli kogemused oma elu enam väärtustama. Ta sai võidu enese üle isegi pärast kannatusterohket lapsepõlve ja minu kohus on reinveidemanlikult sihikindel olla ning see ilma taoliste raskusteta saavutada. Ja...

“Minu sõnad on rahategemise DNA-mudel. See on selline vahetuskaup: minult sõna, sõna valgustab. Sinult raha valgustuse eest, “ lausus Jaffa Kaur Kenderi teoses “Yuppie-jumal”. Yaffaks on mees, kes teab, mida elult tahab, olles ka otsekohene. Ta oma täielikku selgust endast ja oma võimetest ning seeläbi oskab kirjutada reklaame, mis isegi skeptikuid ostlema meenutavad. Yaffa seab oskuslikult süütutesse sõnadesse püüniseid ning just võit iseenda üle tagab topeltnaudingu, kui kergeusklikud neisse siplema satuvad. Võib-olla kasutabki ta just oma varasemaid nõrkusi ja valupunkte edukaks manipuleerimiseks. Vigadest ning nendega elama õppimine garanteerib kasuliku vahetuskauba ükskõik kui palju toormaterjali, eksimusi on kogetud. Sest...

Igaüks on eluaegne ehitaja, kes püüab leida parima meetodi täiusliku maja ehitamiseks. Inimhing tunneb õnne oma kannul alles siis, kui leiab lihtsast tõe ja endast kõik. Ta areneb üksnes siis, kui oskab omandatud informatsiooni kasutada ning mõistab raskuste ja eksimuste hinda. Imiteerida oskavad kõik, ent kasulike nopete tegemine teiste eludest ei ole paljudele jõukohane. Ehitajast saab ajapikku loodud ehitise täisväärtuslik ning ainuõige elanik, kes teab selle väärtust ja minevikku. Meister saab kahekordse võidu enese ning maja, oma arengu, täielikust tajumisest.

laupäev, 3. aprill 2010

vaikne, vihmane

.. kuid tänu Muusale alustasid mõtted mo sees siblimist nagu elektronid tuumas. Kõdistavad ning kudrutavad mo meeli. Hea-hea kuubis! Kirjand ei tahtnud küpseda, leivad aga küll. Saksa keel ei tahtnud pähe jääda, kuid vahvad keskutelud südamesse siiski. Ootan süvenevat kevadet. Ootan aega, mil loobun püüdmast olla keegi teine.
Ikka ja jälle tuletan meelde, et tuleb iseendaks jääda, miskipärast aga tahab mo kaalude tähtkujust iseloom aina kõrgemaid ideaale. Päh!

reede, 2. aprill 2010

uued eiad

Laozi, eKr600-eKr501
Täiuslikus kirjandusteoses
Pole midagi ebatavalist.
Ta on lihtsalt tabav.

Täiuslikus iseloomus
Pole midagi väljapaistvat.
Ta on lihtsalt loomulik.