laupäev, 27. märts 2010

sest laenan Traadilt sõnu.



/.../Ta oli purjus õnnest ja armastusest ja naeris kogu maailmale vastu. Ärgates tundis ta end rõõmsas tasakaalus iseendaga. Ta oli jälle hea ja lahe oma kodus, kitsas ärklis. See oli ju seesama tuba, millest ta kunagi lapsena, kooliski unistanud oli, väike vaikne omaetteolemine, eemal tuttavaist, kus ta võib segamatult lugeda ja unistada, kohvi keeta, muusikat kuulata, niisama istuda, mitte midagi teha, õnnelik ja harmooniline!

Aga see tasakaal ja rahulolu polnud kuigi kindel. Oli ju tuba, raamatud, ta oli välismaailmast eraldatud merega, eemal ja võõraks jäänud tuttavaile, süüvinud raamatuisse, kuid siis ilmnes, et seda kõike on vähe. Isegi suurest armastusest oli vähe. Imelik rahutus puges ta südamesse ega andnud asu. Kord tegi see ta vaimustatuks, õnnelikuks, ohvrimeelseks, kord ajas sees kõik turri, muutis ta siiliks. Siis tundis ta end kirjaoskamatuna, kes katsub "Fausti" lugeda. Elu oli järsku nii keeruliseks läinud. Mida ta pidi siis õieti tegema, millise suhte kujundama eluga, mida ootama ja lootma? Raamatust kumas vanade auväärt mõtlejate tarkust, see kippus lepitust sisendama. Armastusest ei rääkinud keegi, või kui rääkis, siis oli see midagi muud. Tal polnud kellelgi südant puistata, veel vähem nõu pidada.

Teoreetiliselt oli asi lihtne: kas ei või jaa. Kuid tegemist oli elavate inimeste, mitte malenuppude või värviliste paberitükkidega, millest keegi kunagi kettaid oli välja lõiganud ja kahte hunnikusse ladunud: punased ja mustad eraldi. /.../

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar