esmaspäev, 29. märts 2010

Samson

Udu sees on raske eristada paramõtetest tõelisi. Sukeldun hüppeplatvormilt kõnniteele ning näen vaid üüratute varjudega inimmasinaid. Udu sees on võimatu olla haavatav, sest olen ümbritsetud õhkõrnast, sulgpehmest unistuste hallikarva jäägist.Mõtted tuisklevad peas kui elektronid; silmad on täis kuu külma kuma. Samson, tule tagasi voodisse, sest Piibel meist ju ei kirjutanud.

laupäev, 27. märts 2010

sest laenan Traadilt sõnu.



/.../Ta oli purjus õnnest ja armastusest ja naeris kogu maailmale vastu. Ärgates tundis ta end rõõmsas tasakaalus iseendaga. Ta oli jälle hea ja lahe oma kodus, kitsas ärklis. See oli ju seesama tuba, millest ta kunagi lapsena, kooliski unistanud oli, väike vaikne omaetteolemine, eemal tuttavaist, kus ta võib segamatult lugeda ja unistada, kohvi keeta, muusikat kuulata, niisama istuda, mitte midagi teha, õnnelik ja harmooniline!

Aga see tasakaal ja rahulolu polnud kuigi kindel. Oli ju tuba, raamatud, ta oli välismaailmast eraldatud merega, eemal ja võõraks jäänud tuttavaile, süüvinud raamatuisse, kuid siis ilmnes, et seda kõike on vähe. Isegi suurest armastusest oli vähe. Imelik rahutus puges ta südamesse ega andnud asu. Kord tegi see ta vaimustatuks, õnnelikuks, ohvrimeelseks, kord ajas sees kõik turri, muutis ta siiliks. Siis tundis ta end kirjaoskamatuna, kes katsub "Fausti" lugeda. Elu oli järsku nii keeruliseks läinud. Mida ta pidi siis õieti tegema, millise suhte kujundama eluga, mida ootama ja lootma? Raamatust kumas vanade auväärt mõtlejate tarkust, see kippus lepitust sisendama. Armastusest ei rääkinud keegi, või kui rääkis, siis oli see midagi muud. Tal polnud kellelgi südant puistata, veel vähem nõu pidada.

Teoreetiliselt oli asi lihtne: kas ei või jaa. Kuid tegemist oli elavate inimeste, mitte malenuppude või värviliste paberitükkidega, millest keegi kunagi kettaid oli välja lõiganud ja kahte hunnikusse ladunud: punased ja mustad eraldi. /.../

kolmapäev, 24. märts 2010

Aeg..


Olgu see armas või olgu see kole, ükski mees enesest pikem ei ole. Aega nad mõõdavad enne ja praegu, usun see kõik on ilmaaegu. Õhk on kord soojem ja teinekord kare`m: millal me teame, mil aeg ajast parem? Istu Sa kaalul, kas vannu või palu, raskus on üks, olgu kui suur su talu. Sina ju aegasid mõõta ei saa, osa Sa oled ju temasta - aeg aga on Sinu kaaluja!

(Liiv)


Oma maailmas olen Näitleja. Mis on "hirm"? - Ei tea, sellist sõna mo varas ei ole.
Muinasjutt ongi mo leivas, unenäod lemmikfilmiks ning unistused vanaema tikitud padjamustris.

reede, 19. märts 2010

sest


Ma tunnen muret ning siiralt tahaksin olla So elus. Aga kas Sina ka tahad? Kas usaldad mind nõnda? Kõik, mis on juhtunud, ka halb,on mo meelest mingitpidi ikkagi hea. Ka see, et vahepeal kaugenesime..Võib-olla on mo arusaamad teisenenud tõest, aga mina usun. Usu Sina kaa.. palun. Olen Sulle olemas, isegi kui ajutiselt väina taga.

kolmapäev, 17. märts 2010


Püüan olla sama hea kui Kuu!

111-116-120

Imeli-k/ne päev! Väga vahva oli see, et P-time oli mõnusalt maru ning naerune, kurb aga tõsiasi, et kevadväsimus on end mulle vististi külge pookinud. Ja.. doonor saan olla vististi vaid kord aastas kui sedagi. Peaks vist raudnaelu krõbistama hakkama. Yammii!(L).

Homme proovikirjand. 38 päeva pärast õige kirjand, 42päeva pärast ühiskonna eksam, 95 päeva pärast lõpetamine. Ja kahe kuu pärast olen Kuu, õnnelikuim ning hea!

esmaspäev, 15. märts 2010

marebipitali

Ishmael Beah kirjutab köitvalt oma eluteest, millest saanud minevik. Ta toob eluvõõra minuni karmi reaalsuse ning paljude igapäeva õuduse. Jutt siis eelpool mainitud autori teosest "Kaugel ära" e lapssõduri mälestused.
Meeldib väga, sest äratab justkui unenäost.

Päev üldjoontes kulgenud asjalikult, olen väga rahul. Tunnen puudust vaid mõnest palju kallist inimesest. Kuid-kuid õige varsti ehk! MaReBiPiTaLi-igatsus vaevab..

pühapäev, 14. märts 2010

"Teisel pool mind.."



Häbenemata kallistan päikest, suudlen sooja tuult
imetlen oma Eestimaad väikest, naeratus suul
Kujutlen, kuidas mändide vahelt paistab merepiir
kujutlen, kuidas seal siis seisaksin

Häbenemata tunnen nii palju, palju mu sisse jääb
tahaksin teada, kas tõsiselt teategi, kuidas mul läeb
Tunnen, et hoian ilusaid hingi, tunnen, kuis hoitaks mind
tunnen, et väärin, väärin olla nii

Sest maa peal on paradiis
mu jaoks
kusagil siin
Kui maas on mõni murtud viiv,
tast tee üle viib
Ja kusagil siis
paistab paradiis
mu jaoks

Andke mul andeks, kui mõni sõna vahel vähem sai
kuigi mu käed unustasid mõnikord mõne pai
Andke mul andeks, et tunnen nii palju, kuid vähe tehtud saan
mul on lootus, et kord oma tunded vallutan

Kunagi tunned, et kuskil on hea ja
uut kohta otsima enam ei pea
Kui vaadata tahad, siis näeksidki mind,
mu süda ju iial ei kõrvetaks sind
Proovida võib, sest mu higine käsi
olla võib päästja, kui elu on väsind

Mu sees, mu sees on paradiis
teie jaoks
kusagil siin
Mu sees, mu sees on paradiis
teie jaoks
kusagil siin
Mu sees, mu sees on paradiis
teie jaoks

(Mari Pokinen - "Paradiis")

laupäev, 13. märts 2010

Mürgel.








Tema silmis on rõõm, et oled temaga. Tema tegudes on püüd Sinu tähelepanu pälvida.
Kord on ta koer, kord päike, kord Õnn! (#)

Kärbeste Jumal


Sain just läbi William Goldingu "Kärbeste Jumala" ning mulle meeldis, sest see annab palju mõtlemisainet ja võimaldab analüüsida tegelaste käitumiste põhjuseid. Võimalik, et just tänu sellele teosele oskan edaspidi kirjandis leida spekuleeringutele konkreetsust ning põhjuseid.

Read, mis jäi kummitama:
Muidu tegid nad aga harva suurtega tegemist ja elasid omaenda kirglikult emotsionaalset ja kollektiivset elu.
"Sa oled väike rumal poiss," ütles Kärbeste Jumal,"lihtsalt üks väike rumal poiss, kes midagi ei tea."
Haigus, mille all inimene kannatab, on tema võimetus mõista iseenda olemust.

neljapäev, 11. märts 2010

Mõnikord..



.. olen ma mina. Ei varasta mõtteid ega ideid. Olen lihtsalt mina oma grimmivabas maailmas, tiigri-sookurelise teki all. Tõelised mõtted tulevad siis, kui õnnelikkus teeb nukrameelseks. Tean, sest olen selle sees. Arvan, sest olen tundnud. Jah, ideaalid ei kao kuskile, neid ei tõmba maha käidud mustritest, nendest ei saagi vabaks. Nad tuletavad end aeg-ajalt meelde, kuid nad ei oota, et saad nendeks või hakkad nende järgi elama.Ideaalid on justkui minevik, mis ei kao, vaid saab üheks isiksusest ning selle loodud maailmast.
Armastasin oma elu, ent ei rohkemat. Aga hoolin olemasolevast hetkest ning jumaldan tulevast, selle karismaatilise olemuse tõttu. Lepin oma kahvatuvalge näoga ning pehme padjaga kõhul. See olengi ju mina.

esmaspäev, 8. märts 2010

üks laul oli rannas maas..


Päike mo päevades on üha ilmselgem ning armastan teda selle eest! (#)
Pisikesed, juhuslikud, armsad juhtumised, kirjutamised maalivadki naerukurrud ning silmisse sära! Aitäh!

laupäev, 6. märts 2010

Soovi!




Ma võin ju kukkuda, aga kui ma tõusen, võin märgata silmi, mis saavad armsamaiks.
Ma võin ju eksida, aga kui ma seda mõistan, suudan olla parem nii endale kui teistele.
Ma võin ju kaugeneda, aga kui tean, et olen tähtis, kaitsen ning usaldan lõpmatult.

Eksin, komistan, kukun, kuid tahan ikka ja jälle tõusta ning olla teile olemas!

Ulv og Sommerfugl



Juhused, sügis, suvi, muusikas, usaldus, kindlus, imetlus, ootus, suvi, sügis.

reede, 5. märts 2010

Surrr.


Kolm päeva sürreaalsust, mis kriibivad reaalsust. Nõuab üsna suurt pingutust, et seada senised sihid, eesmärgid ja mõtted taas päevakorda. Tuleb unustada nende kolme päeva mõju praeguses hetkes ja keskenduda tulevikule, sest see lubab parimaid hetki.
Armastan enam olevikus tuleviku kui mineviku toimet.

esmaspäev, 1. märts 2010

rosinate juubel.


Lahendus on ikka samasugune:
ava ennast kogu oma täiuses, õpi armastama, olema vaba ja vastutav,lähene igale olukorrale loominguliselt ja ole edasipüüdlik. Pidev harmooniline areng aitab lahendada KÕIKI ülesandeid ja elu õnnelikuks muuta!

Nädalavahetus andis uusi ideid ning omanäolise mõttemalli. Pere ja lähedased sõbrad on väärtus, mis kulgeb sujuvalt üle mine-, ole- ja tule-viku. Pikka aega arvasin, et minevik ei püüa mind, s.t algklassid ning põhikool on jäädavalt seljataga, ent nüüd kui see mind kätte sai, olen kirjeldamatult õnnelik. Olin silmaklappidega hobune, kes orienteerunud vaid edasi liikumisele. Anatoli Nekrassov, psühholoog, julgustab igast olukorrast, igast suhtest (ka negatiivsete emotsioonidega) pistma julgelt kogemusi taskusse, võtma ainest enesearenguks ja püüdlusteks. Konservatiivina olen seni väga kartnud kõikvõimalikke uuendusi, lüües ust kinni nõnda ka härmalõngkergete sammudega läheneva Õnne ees.
Õige otsus oli Archimedese konkursil osaleda. Ehk on õige ka resolutsioon osaleda järgmisel etlemiskonkursil?(: