esmaspäev, 22. veebruar 2010

Reaalne õudus.



Öösel poole nelja paiku ärkasin selle peale üles, et värisesin, laup oli märg.Vaadanud telefonilt kella: 3: 24, tabas mind paanikahoog. Film "Neljanda astme kontakt" osutus mulle totaalseks psühhoterroriks. Minus vallandus meeletu hirm.Väljast kostus vali tuul ning puude varjud hallil seinal mängisid mo paanikaga.
Arvasin tõesti, et mulle tullakse järgi. Kaalusin võimalusi kellegile helistada,minna alla öiseadministraatori juurde, kuid need mõtted ei leidnud rakendust,sest ma ei julgenud lausuda ainsatki sõna ja veel enam, toast, mo õhkõrnast kaitsest,väljuda. Järgmisel hetkel suunasin kogu oma tahtejõu ja üritasin mõtelda kõigest heast: ema-isa, vanaema-vanaisa, lähedased sõbrad, Reigo jne. See aitas.Viimaks suutsin rahuneda sedavõrd, et astusin sammud voodist puhurini, mis tuule kohina üle mängis. Arvatavasti viie paiku suutsin taas magama jääda. Teel kooli oli mul aega kõige selle üle mõelda, taipasin kuivõrd kaitsetuks võib teha hirm
igaühe meist. Mina tundsin nendel paanikahetkedel täielikku lootusetust ning
filmi "dokumentaalkaadrid" leidsid selle tulemusena ohvri. Olen nõrk ja kardan minevikku kordust tulevikust reaalselt jälle tunda. Viivitan silmade sulgemisega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar