neljapäev, 11. veebruar 2010

"Ajad on teised, inimesed endised." (Anton Hansen Tammsaare)

Vanim siiani kasutatav täht on “O”, mis pole oma kuju muutnud sellest ajast, kui foiniiklased selle 3600 aastat tagasi kasutusele võtsid. Ehkki inimene on tõusnud neljalt jäsemelt kahele ning koriluse asendanud teenindussektoritega, pole temagi suutnud enese isiksuse põhiosa muuta. Ühes mandritetriivi, Jääaja ja maailmasõdadega ei ole inimlapse loomus kaasatud muutustekeerisesse, vaid ikka ja jälle kuldab ning tumendab igapäevaseid askeldamisi. Endiselt on tema man anda elule mõtestatud hingelaad ning peita mured hoolikalt sisemusse neid vaikselt südame kaudu põdedes. Üksnes kirjanikud ehitavad meisterlikult tegu-, nimi-, side- ja omadussõnadest pisikesi peidetud ülestunnistusi eriteostele kuuluvatele majadesse kodumaal ning võõrsil. Selmet rõõme, muresid oma sisemusse matta, kingivad nad ennast mõista püüdvale lugejale võimaluse leida äratundmisrõõmu iseäralikest tundmustest sõnaridadest ja nende vaheltki. Kuid...

Mina olengi mõnikord natuke Raskolnikov Dostojevski “Kuritööst ja karistusest” ning veidi Pia Rohelennu “Enesetapjatest”, 19. sajandi mõrtsukas ja 21. sajandi värske täiskasvanu. Sõjad, loodusõnnetused, erinevad valitsevad võimud pole suutnud muuta isiksust, kes ikka püüab end mõista, omale kuju leida. Inimene, kes on teinud vea, ei erine teisest, kes kardab eksida. Olen teinud apse, kuid mitte selliseid nagu Raskolnikov ning ka mina kardan elus õigelt teelt kõrvale kalduda, ent mitte sedavõrd, sellest loobuda. Teadmine sellistest äärmuslikest, ent võimalikest juhtumistest annab mulle argipäeva toimetulekuks jaksu: mul pole seni läinud veel ju nii halvasti. Ehkki Fjodor Dostojevski ja Birk Rohelend lõid eelpool nimetatud tegelaskujud erinevatel sajanditel, üks sõdade-eelsel, teine -järgsel ajal, leidub neid omavahel ning minuga võrreldes väga palju sarnasusi. Ent...

Teinekord ei tunne ma lektüürist ära mitte iseend, vaid lähedasi, tuttavaid. Näiteks leian sarnaseid jooni oma vanaisa ja nii Vargamäe Andrese kui ka Jüri Tuisu, Mälgu teosest “Taeva palge all”, vahel. Kõik kolm, 20. sajandi erinevate osade esindajad, on väga töökad ning kuldsete käte ja selge mõistuse abil püüdlevad rõõmu, rahulolu. Samas leidub Tammsaare taluperemehes, Mälgu laevakaptenis ning minu endisest traktoristist vanaisas ka südamlikkuse, hoolivuse ja tänutunde kinkimist oma lähedastele ning see teeb nendest mulle ideaalse inimese prototüübi. Samuti tundsin äratundmisrõõmu Mats Traadi “Ingerit” lugedes, millest leidsin samanimelisest peategelasest oma eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Mõlemad on perekonda väärtustavad keeleinimesed ning mulle eeskujuks, ehkki elavad erisajandites. Nii Inger kui Eve on võtnud südameasjaks abituuriumi arengu ja selle võimalikult head eksami tulemused. Ennast salgavalt püüavad nad teha abiturentidest oma arvamuse omandajaid ning eeskujulikke, isikupära omavaid persoone. Aga...

J. D. Salingeri “Kuristik rukkis” peategelane Holden elab samal ajal kui M. Undi “Hüvasti, kollane kass” Aarne, kuid olud nende ühiskondades pole samad, Ameerika vabameelsus vastandub Eesti Nõukogude-aegse miljööga. Samaealised noormehed omavad sarnaseid küsimusi, vastuolusid keskkonnaga, tajudes selle külmust ja ükskõiksust indiviidi suhtes. Peatselt täiskasvanuks saavad isiksused võitlevad eriolustikes samade tuuleveskitega ning sooritavad isikliku läbimurde tõelist kutsumust avastades. Holdeni ja Aarne vahel paralleelide toomine näitab, et üheajainimesed erinevates maailmaosades elavad läbi ühtemoodi raskuseid ning eneseleidmisi, ehkki neile pole antud samaväärseid olustikke. Ja...

Inimene oma olemuselt ei muutu isegi siis, kui ümbrustik seda teeb. Mandrid ja ookeanid triivivad uutele kohtadele, tekitades Maale teistsuguse rohe-sinise mustri, ent kahejalgsete inimloomade hingelaad mustrit uueks ei loo. Ajalugu kannab edasi teadmist ühiskonda mõjutanust ja aitab väärtustada olemasolevat. Kirjanikud ehitavad endiselt oma teoste sangaritele sõnadest elukanga ning selmet neid otsida kaugelt või mõistada erinevatest suhtlemistest, heidavad pilgu iseendasse. Sedamoodi valmivad võimalikud äratundmised lugejale, kes märkamatult loeb üheks tänapäeva argisuse ja võib-olla isegi sajandite vanuse mõttemaailma. Teisenenud ajad saavad ühisosa muutumatus inimloomuses.

2 kommentaari:

  1. Olen triivinud eemale meie ühisest armastusest raamatute vastu, kuid sinu kirjatükk suurendas veelgi tahet sinna tagasi pöörduda ning vajuda taas sügavasse väikeinimese psühholoogiasse, tõmmates paralleele reaalsuse ja fantaasiaga vürtsitatud elulugude vahele...

    VastaKustuta