reede, 4. detsember 2009

Tollest sõnumist..


/.../ Mõtted, rändamas kõrvuti minu omadega.
Kerged ja eksimatud
nagu head tantsupartnerid.

Tundlikud käed.
Nii tõelised,
nagu võiksid nad voolida mind uuesti
täiuslikuks ja täiesti rõõmsaks. /.../

(Debora Vaarandi “Nukrus”)


Olen näinud päevi ja olen olnud öös, seitse tuhat korda. Mo rada, teinud looklusi, on juhtunud kokku eriliste isiksustega. Ehk olen mõškinilikult lihtsameelne, pean neid kõiki heaks, parimaiks. Mõnda vaid tean aastake peale, kuid usun ning loodan, et järgnevad samuti aastate read. Naudin hetki, ootan uusi, unustamata vanu. Kannan kaasas endaga teid. Viigu mind rada kaugele ära – väinade, merede taha; olen ning jääte te mo, ma te mõtetes juurde! Keegi teist sammukesi rohkem kui üks, lähemale astun, Sa astud. Ootan nõnda väga seda aega ja lugu, mil too tulevik olevikuks moondub.
Mõistlikud mõtted ongi elu võti, ent lukuauku pistan mina, ideaalid, ometigi! Nendesse mahuvadki mo isepäised kentsakused ning lapsemeelne asjalikkus, mille tõttu üpris tihti, olen teinud mannavahtu..

/.../ Õpeta mind, talv,
naeratades
loobuma,
üle minema
endast paremaks!

(Debora Vaarandi “Talv”)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar