kolmapäev, 30. detsember 2009

Kohvi, tee, kakao kolmik


Aknast välja vaadates leidsin lumest heatuju.
Mõtted eilsest soodustasid seda veelgi.
Kollaste kõhtudega tihased lendasid kärmelt edasi-tagasi
söögimajakesse. Hommik oli täies hiilguses käes.

Viiul mängib virtuoose, klaver üksiksümfooniaid.

Mõnikord on mõnus seigelda must-valges minevikus, nüüdseks pöördumatult muutunud isiksustega.

Vastsaabunud sõnum kingib lisa - Olen õnnelik!

2 kommentaari:

  1. "pöördumatult muutunud", karm ja rutakas hinnang, kuid pean tõdema, et mõtlesin Sinust sama. Raske on tunda teisi, kui ei tunne end ja raske on end tundma õppida, kui pole kedagi toeks...
    But just so you´d know. I´m going to find that little redhair in me again. Or dye while trying. . .

    VastaKustuta
  2. Armastan vahel sõnu kaugelt rohkem kui inimesi.
    Mäletan hetkede väärtust enam kui isiksuste erilisust. Olen seaduspärane?
    Säärane tundmus aga ei muuda tähtsate inimeste
    väärtust!
    Meid ümbritsevad elutud ringid ja vahel riivame neid. Pahatihti tuleb ette ka olukordi, kus leia(n/me) end nendes.

    VastaKustuta