teisipäev, 3. november 2009

Kiri ja kull


Unistus olla õnnelik nagu varem olin olnud. Ei tea, millal astusin õigelt rajalt kõrvale. Laman teadmatuses - kes ma olen, kuhu liigun, mis on mu eesmärgid. Soovin taastutvuda selle inimesega, keda maises endas hoian. Praegu tundub ta võõras, pelgan, ei julge midagi päridagi. Mis sai meie sinasõprusest, usaldusest ja teineteise teadlikkusest? Kuhu maha pillasime minu õnne? Olen kui uppuja, haaran meeleheitlikult pakutavaist kramplikult kinni, kõik tundub päästerõngas, minu sadama majakas. Õnnelikuks saan alles siis, kui leian tõe endas, hakkan armastama oma eksistentsi, avastan taas õnne ja sõbranna endas. Homme on täna, enam homset ei ole. Viibin vaid hetkes, selles sekundis, mis minutite, tundide, päevade, nädalate, kuude ja aastate kaupa minu minevikku kirjutatakse. Olevik on praegu, olevik ongi tulevik. Hingan – jätkan eksisteerimist, hingan – saan targemaks, hingan – leian peagi oma kursi!
Taasavastan tükikesi südamest;

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar