laupäev, 14. november 2009

Mustavalgelaiguline muld, roosavalgetäpiline muru.

Olen lämmastik, lohutuseks vaid see, et pole ma ainus. Maarja avastas eile endagi sarnasuste kuhila tolle keemiliselemendiga. Kaaludest isikutest isiksused, keda tean, tunduvad kõik n-ö saatuse mängukannid. Kohati tundub, et meile meeldibki õnnetu olla, sest oma käitumismustrist ei leia ma kardinaalseid pingutusi muutmaks senist elu ja suhtumist. Aga pelgalt nurin see ju ka pole või on?!
Oleme need, kes tahavad toetuda. Me pole edevad, toetatavaks saab keegi, kes on väga lähedane ning eriline, tol eluhetkel usaldatavaim, ent peagi muutub too suhe parasitismiks. Nõnda palju mõistmist saades unustame vastu anda, mistõttu valime paha mõtlemata ning nõrkusest tulenevalt n-ö uue ohvri. Eelmist me ei unusta, vaid hoiame kartlikult tolle ohutusse kaugusesse. Mitte eneste, hoopis nende pärast.
Elu pole must ja valge, otsused ei jagune õigedeks JA valedeks. Alatasa ununeb eksisteerija hr Hall ja preili Tõde. Loomult pole ma halb, keegi pole seda, ent ka heatahtlik käitumismaneer võib muuta küpsise söeks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar