reede, 13. november 2009

Keegi ei tea




/Kributab lumetäppe aknataga, hallid kõrgujad kaitsvalt müürides.
Tunnen ühes tuulega astuvat aega, riivab mind ja mind kaasa.
Jonnin ja turtsun, soovi lahkuda pole, ootan, ootan Sind.
Ainult siin saan silmata tumekollaseid kraapse, mustavalgetüvisel puul./


Buss veeres teel pimeduses rühkides. Nauding oli olla mõtetes üksi ja eemal, ehkki inimeste keskel. Mõtted olid juba seal, kus oli ning on mu tasakaal. Lugesin päevi ja tunde, minutid just kui õelalt ning laisalt jooksid, ent kohale ma jõudsin. Ta ootas mind, naerukriips kaardus, ja kallistas mind, omades kõike. Kohal. Liialdusteta viibimised, alahindamata hetked startisid taas. Algas reeglit kinnitav erand, peaproov eluks, 2010. aastal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar