neljapäev, 19. november 2009

20g/100ml

Kui elu oleks mo ideaal, oleksin arvatavasti teistsugune. Puuduks püüd olla kellegiga sarnane, mis on ilmvõimatu niigi. Olla nagu keegi teine asetseb pettekujutelmas, millest saavad alguse muinasjutud, ulmepõnevikud, komöödiad. Inimmuster pole Windows programm, mida nutikas kasutaja ümber seadistada saab. Muster oli enne kana ning muna. Olen oma lähiminevikus aina püüdnud seda meelepärasemaks muuta, teadamata aga väärtust ja välimust. Ehk on mo loomusepihavöö sootuks kaunim või vähemalt omanäoliselt erilisem kui oskaks lootagi? Ma ei tea, veel. Konfliktid algavadki just teadmatusest, laiskusest mitte teada saada, kuulata, rääkida. Süüdistused, mis paiskan ümbritsevale näkku, käivad tegelikult mo enesekohta. Olen nõrk, kui ei julge tunnistada, et just nõnda ongi. Samas leian, et psühhoanalüütiliselt sarnaselt peab paika fakt, et asjaolu tunnistamine on vähemalt osake selginemisest, optimist ütleks muidugi, et pool. Halb on muidugi vähem kui terve, ent kahtlemata ka liiga palju uuenduseks. I do not reprogram myself, but I try to understand my behaviour manners. Võro-mustrit ei oma, Muhu-murret ei valda, oskan vaid eksisteerida. Ehk piisab sellestki.
____________________________________________________________________________________
Kofeiini ja guaraana koosmõju mulle:
Suhkruselt armas näib reaaluse tajumine. Näilisus hirmutab, tegelikkus annab aga kindlustunde ja uudishimu. (Varemalt ometi oli illusioon mu toetaja ja innustaja?)
Ma pole Kairike. Olen Kairi, ehkki käitun vist esimese kombel. Mõteteta igatsesin olla mõtetega. Nüüd mõtetega, ihalen eksisteerimist mõteteta. Mõtted mo peas põiklevad kui elektronid aatomituumas. Iga üks võitleb oma olemasolu eest. Nende tegevus valmistab aga peavalu, mis peagi söandab muutuda kannatamatult suureks. Mõtetega staatus kestis viivu. Katse jrk nr.2 jätkub...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar