pühapäev, 25. oktoober 2009

Kakskümmend neli oktoober

Istun kollase maja kivisel trepil ning hämarus on haaramas reaalsust endale kaissu. Ootan. Ootan neid, keda kalleimaks pean: oma juuri, minevikku, olevikku ja loodetavasti veel ka pikka tulevikku.
Tuul, mis krabistab lehtedes on mõškinilikult arglik ning lihtsameelne. Ta tahab vaid õige natuke tähelepanu, selle raasukese saanud, tõmbub taas tagasi või sootuks kaob. Ta pole idioot, ta on tuul.

Ärkasin silmad kui aasialasel astudes ebamääraste sammudega tänasesse. Saanud tuge pääsukestelt, muutusin vapramaks. Ma avasin akna. Õelalt külm õhk lajatas näkku. Prr. Voodilt haaranud oma kuuelise lapiteki, kasutasin seda tema vastu kilbina. Soe puges teki alla ja minussegi. Niisiis, rüperaal käivitunud. Kirjutamisprogramm avatud. Sound! LÄKS! Millised muremõtted eesti keele arengu üle leian täna Reet Kasiku 2006. aastal antud intervjuust? Nimelt, inglise keele mõju on meie armsale emakeelele ohtlikuim, isegi vene keelest laastavam. Ajalehest veerud trükitud, pakin asjad ning lähen paksu uttu. Näen vaevu 3m enda ette. Oh, bussijaamast pilet ostetud, tõttan kioskist uudiseid eilse sündmuse kohta hankima. Rae kaupluses pisaragaasi rünnak. “ Ah, et tahate tänast ajalehte?Palun, ei need tegelased lähevad nüüd istuma ka!Mõelda vaid, gaasirünnak, meil, siin, Kuressaares?!!” sõnab tädi leti tagant.
Ahminud draamat, äratasin pisikese Pireti, kes astus minuga sarnaselt aasialaste silmadega mulle ust avama. Talle sobib selline unihiire olemus, vähem reegline ning vaba. Teinekordki, ehk.
Jalutuskäik jahule. Jalutuskäik seemnele. Jalutuskäik leiba küpsetama! Kas olen varem nõnda õnnelik olnud nagu siis, kui segasin tainast, lisasin pähkleid ning lisasin ploome? Oh ei. Ei. Voolida enese kätega leiva sisse vägi, anda talle tükikest, saades vastu nii palju. Nood, kes on võinud saada osaks säärasest toimingust on pisikesed seenekesed õnnekesed meie kauni maamuna peal!
Ja veel see lõhn, soojus, sinka-vonkalised praod ning krõbe koorik. Maine paradiisi õun. Tegin enesele kaisuleiva, mida hakkan täna jagama esivanematega, annan neilegi selle pühadust ning väge.
/.../
Igal isendil on hing, kaugusesse, kõrgusesse kaasa kiskuv nõialing.

See on igaviku pärast.

Ja see on igaviku päralt.
/.../

(Artur Alliksaar)

Aitäh Sulle, Piret!


Ootan, ootan edasi, sama noormees hiilib näppudesse. Ei, ma tõusen püsti ning ta eest minema ma sammun.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar