kolmapäev, 12. august 2009

"Veel viibi, ilus oled, viiv!" -10a klass - 4.veebruar 2008

"... ei katta siis saa maisel retkel
mu jälgi unustuseliiv.
Ses aimuses täis õnne on mu vaim.
Oh ülev hetk, mu elu ilusaim."

Silmasin, vaatasin ja armusin, laisalt kelmi suveõhu hõljuval härmavõrgul käisin, mille kergeks teeb maine õnn, kuid vastuarmastus ei jooksnud mul sülle. Teda meelitasin, temaga vaeva nägin ning alles pärast neid vaeva väärt pingutusi mind märkas ta. Ei raasugi vähenenud mu huvi, ei natukestki tulnud tüdimust - ta vastu armus. Veel enne, aimamata lõppu, olin ta kaisus ning ihnelt seda hetke endale alatiseks soovisin. Õnnetunne kahvatus tunde kõrval, mida tundsin, mille nimel võinuksin temaga Romeo ja Julia kombel igavesse unne heita. Mu pingutused said tasutud, vaev ülegi makstud. Vast seda enam sain nautida hetke, mille ise olin võidelnud kätte.
Hetkel, mil see kõik vaid möödunu, aardena mälestustes istub ja aeg-ajalt meelde end tuletab. Ei viibinud mu viiv, kauem kui kuu, ta alatiseks kadus.

" ... vaid see on väärt nii vabadust kui elu,
kes pidevalöt neid kätte võitma peab."

Ei väärinud ma viivu lõputut kestvust, kuigi vaev, mida nägin, omas meeletut suurust. Ehk polnudki hetk, mida ilusaimaks pidasin, mu elu parimaist parim..

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar