kolmapäev, 12. august 2009

" Alati olid need pisiasjad, mis selgust tõid, mitte iial suured seigad." - E.M. Remarque

Istume öös. Hallis, niiskes öös, mil udu ootab kannatamatult oma võimalust, et hõlmad laiali laotada. Meie ei märka teda. Õnn, mis ilmus teadmata kust, varjutab kõik halli.
Hõõguv süsi lõkketuhas on kui pisikene jaaniuss. Tema paelub mind ja paelub Teda, sest Tema ongi just nagu mina. Keskutelu on peatumatu, ehkki sõnade vahel on pause. Vaikus jätkab meie mõtet. Minusse poeb tunne võtta maailm kaissu. Et kogu see õnn ei mahu minusse ära, kui oleme koos. Haaran Ta oma embusesse ning tahan et meie viiv ei lõppeks. Soovin selle lõpmatut kestvust.Just selle hetke jäävust, mis teeb minust, meist maailma õnnelikeima! Enne ühistele unemaa aasadele rändamist, palun kogu südamest olevikult, et Ta oleks ka minu hommikune tulevik. Silmapaar, mis endas peidab sedasama hetke, milles koos viibisime.Toda õnne ning pisiasjade headust! Rännak algab südamlkult lihtsates filosoofilistes keskuteludes, karukellade embuses ning päikesekiirte paitustes, kuid mis peamine - Temaga koos! Arvasin end Teda tundvat, ehkki oskamata anda nime sellele, mida Tema vastu tundsin.Praegu. Sel hetkel, kui oleme olnud pisiasjas, kirjaklambrilihtsas imes, tean, mida tunnen.
Ta on minu raamatulik unistus. See keegi, kes paneb mind kahtlema, kas Ta on ikka eraldi eksisteeriv käega puudutav organism või oleme üks ühiste tõekspidamiste ning veidrustega?!


" Neid äratas uueks eluks armastus; ühes südames peitusid lõpmatud eluallikad teisele südamele." - F. Dostojevski

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar