reede, 24. juuli 2009

Nii positiivne reede, kahekümne neljas juuli.

Oma töö lõpetasin ilusti ära. Poleerisin hoolikalt nii klaasid kui söögiriistad. Samuti n-ö ametilauda ei jätnud mustaks. Elo ning Tarvi oma vahva rõõmsameelsusega innustasid olema tubli. Ehkki tööpäev algas Kristo üpris teravate ütlemistega, lõppes see aga hästi. Sain vabaks veerand kahest, väljas oli siis juba vist kõige pimedam aeg. Mõisas ei põlenud isegi välivalgustid enam. Ent võtsin siiski julguse kokku ja läksin metsa vahelt staffimajja. Teised, v.a ettekandjad ja adminn, olid suures toas, mina aga tegin end korda ning uurisin, kas Birgit oli mu orkuti kirjale vastanud, seda ta polnud teinud. Sellest järeldasin, et teda ma täna ei külasta, kuna tal on nähtavasti Taidi või Airu külas. Uurisin hoopis internetist praamide aegu. Esialgu oli mul plaan veidi magada ja siis minna kuuesele praamile, et jõuaksin poole kaheksa paiku koju, ent und mul ei tulnud ning ootasin pingsalt, millal teised lõpuks magama lähevad. Kolmest nad seda ka tegid. Taaskord ootasin ning siis mõtlesin, et võtaks Pädaste mustikaleiba kodustele ka kaasa, pisike kakuke pole ju patt, või on? Mustikaleiba otsima minnes aga leidsin ka Kristo palju kiidetud šokolaadikoogi. Mmm. Super! Sõin seda päris palju, 2-3 tükki. Peale jõin ploomi-aloe vera mahla. See vist aga on patt, et võtsin paar tükikest perele kaa.. kuid mis seal siis nii ikka. Jalgrattasõit läks väga kiiresti. Tõeliselt mõnus oli sõita. Taevas kergelt roosatas üle puude ja udu ümbritsemas heinapakirulle. Imeilus! Kuivastusse jõudsin enne veerand viite. Poole viiest sain kätte praamipileti. Imetlesin mere ning taeva erilist koosmängu. Jäädvustasin selle ka paarile pildile oma telefonis. Hakkasin mõtlema, et eile oli mul viimane söömine poole neljast. Pärast šokolaadikoogi söömist olin veidi pahane enda peale, et nõnda kohe varahommikul sööma hakkasin, kuid kui mõelda, siis eelmisest söömisest oligi möödas juba kaksteist tundi. Mõni ime, et mul kõht tühi oli. Eile õhtul jõin veel pärast seda vaid piimaga kohvi ning veidi vett. Kohe pärast söömist aga käisin pooletunnisel jalutuskäigul ja mõisaski mängisin Martinile ettekandjat. Ta tundus üpris tore! Niisiis. Alusetu oli mu pahameel enese peale. Kolmveerand viiest viipas praamimees mulle, et ma praami juurde juba tuleks. Too ütles mulle reipalt Tere hommikust, ning see tegi meele nii heaks. Pisuke vestlemine leidis aset minutikese jooksul. Muide, ta tundis mu ära. Muidugi mõista, et mina teda ära tundsin, sest olen teda päris tihti praamil näinud, kuid tema mind vist siis kaa. Küsisin praamimehelt, kuhu ma enda ratta panna võiksin ja ta vastas, et ma olen ju nõnda palju sõitnud, ju ma ise tean kuhu tahaksin jalgratta panna. Väga kihvt! Ehk ma polegi siis väga hall hiireke?! Oma liiklusvahendile koha leidnud, tahtsin kohe rüperaali emotsioone üles täheldada. Ja seda ma praegu teengi, poolel teel, keset Suurt väina.[Kuivastus]
[ Teel koju]

[Kitukitil uni]

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar