esmaspäev, 22. juuni 2009

Windmill riddle,


Ta astub mulle ligi ning jään vaatama pähkelpruune silmi. Üldjoontes on tajun enesekindlust, kuid leian miskit, mis aga kõhkleb ja mõistatab. Ehk ta kardab mind? Või ehk tahaks midagi rääkida? Ent küsimusi ei tule, minema ei jookse. Seame sammud kohviku poole. Ta on niivõrd viisakas, et ei takista minu jutuvoolu. Silmanurgast jälgin aga ta reageeringut, vastukaja. Kuid ei, oma seisundit ta ei paljasta, ning näib, et teda tõepoolest huvitab mu jutt. Õhinas sammungi kohvikust mööda. Arglikult teavitab ta mind sellest, " Preili, kohvik jääb vist sinna poole, ". Kohmetun ning palgeile ilmub puna, " Tõepoolest, anna andeks, jälle ma sahmerdan". "No.. millisest sahmerdusest Sa räägid, ikka juhtub ju!" olles edasi ääretult viisakas. Sellegipoolest muutun paari hertsi võrra vaiksemaks. Tellin münditee, kuid see huvitab niisama palju kui lauajala hingeelu. Hoopis meeliköitvam on isik mu vastas, kes mõjub endiselt salapärasena. Temas on midagi peidus ja tahaksin mõista mis. Selle asemel, et saladusele jälile jõuda, asun aga jutustama igapäevastest, ebaolulistest seikadest, mida ta talub ilmselgelt vaid sellepärast, et on viisakas. Kas minu õde, kel pole tolerantsuse raasugi, oleks sellist juttu talunud? Mu küsimuse ülesehitusest võib teha juba järeldused. Pool tassi teed joodud, egotsentrilise õe teema läbitud, saadab ta mu bussi peale. Kas kallistada teda või mitte? Ehk olen liiga pealetükkiv? Ei, kui tema ei kallista, siis mina ka mitte. " Aga, õhtul siis räägime, oli tõesti tore, ole tubli," vuristan kiiresti ning tõttan bussi peale. Tema jääb hetkeks paigale ning astub siis vaikselt ja rahulikult taas oma teed. Nõnda leidiski otsa meie 45-minutiline koosolemine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar