neljapäev, 18. juuni 2009

tiivuline telepaatia

Omad olematut võtit avamaks uksi mu sees, mida ise ma avada ei suuda. Näitad maailma minus endas, millest aimugi polnud. Piisab ainsast lausutud sõnast, et mõistaksid raamatut mu sees. Tunnete, mõtete ning soovide raamatut, mis endalegi vahest arusaamatus kirjas. Soov olla parem pulbitseb peas, olla nagu Sina, nii sama hea..
Sulgen silmad ja maine jääb temast maha. Hingeloom töttab Sinu oma juurde. Omakeskis nad keskutelevad me rumalate tundmuste üle. Ja ärgates on ülearune imestus, miks tundub nagu oleks alles me näinud, üksteisega maailmaasju arutelenud...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar