kolmapäev, 30. detsember 2009

Kohvi, tee, kakao kolmik


Aknast välja vaadates leidsin lumest heatuju.
Mõtted eilsest soodustasid seda veelgi.
Kollaste kõhtudega tihased lendasid kärmelt edasi-tagasi
söögimajakesse. Hommik oli täies hiilguses käes.

Viiul mängib virtuoose, klaver üksiksümfooniaid.

Mõnikord on mõnus seigelda must-valges minevikus, nüüdseks pöördumatult muutunud isiksustega.

Vastsaabunud sõnum kingib lisa - Olen õnnelik!

teisipäev, 29. detsember 2009

Mo kõhul teeb kiisu mjäu!




Hommikule kinkis pöselohud pisikene Kulla. Minus keerleb kahtlus, et too on miskitpidi härra Õnneseenega mestis (Tema ju sooviski lohukesi mulle).

Selle aasta viimastesse päevadesse jahuseid põllesid ning lennukat kirjapulka uusaasta lubaduste üles täheldamiseks!(;

pühapäev, 27. detsember 2009

Vivo por ella



Väline erinevus võib olla petlik.

laupäev, 26. detsember 2009

eilsest

Meil on tulla aeg,
meil on olla aeg.
Nii peab see jääma nüüd


/
Vaikusse, valgusse,
puhtusse minna suudan,
kui ületan enda.

Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.
Kõik, mida tunnen pean vaikima maha.
Sina... sina vaid vaikuses kajad.


(M.I)

reede, 25. detsember 2009

Kahekümne viies detsember

Vahel kukuvad kassid kõrghoone aknast kümne korruse kõrguselt alla ja maanduvad käppadele. Seda usutakse ainult sellepärast, et sellest on ajalehes kirjutatud. ("Minu armsad luud")

Uskumatu kui palju ümbritsev isik(s)u(se)le külge hakkab, teda mõjutab.
Enam väljakujunematud neist on magneti moodi, võttes valimatult teisi omaks.
Sooviksin olla vähem tolle sarnane. Ihkaksin leida enese mustri, loogelused
käekirja, avastada kõige parema une retsept.
Panen vöö piha ümber, kuna olen näinud kedagi nõnda tegevat; lisan õunamorsile kaneeli, sest Kadri vanaema tegi nii ja see oli hea. Igal sammul
imiteerin teisi, püüdes ühiskonna hallisusse sulandudes olla eriline.
Veidi kummalised ning vastuolulised on mo maneerid ning unistused, kas pole?

esmaspäev, 21. detsember 2009

Pärnu



Lumised ja karged jalutuskäigud, jõulumeeleolu tekitavad piparkoogi küpsetamised ning nii palju südamlikkust!
Hetked Liisiga.

teisipäev, 15. detsember 2009

Teisipäev

Kui siil ise ka teaks, miks ta turtsub...
____________________________________________________
Soovi kaunist hommikut, naerata ning pööra siis selg!
____________________________________________________
Hüpata kõrgele, maandumata maapinnale = ebaedu.
____________________________________________________
Mulle, siniseid mulle mulle! Paremale, vasakule,
südamesse ja selle tühimikesse.
____________________________________________________
Tahtmata olla sügav, ütlen "mmmmm",
tahtmata olla lihtne, ütlen "hea".
____________________________________________________
Ootan aega, raisates seda. Igatsen hetke, silmil side.

laupäev, 12. detsember 2009

7008


Jooksen iseendas meeletu kiirusega. Ruttan teadmata kuhu, ent aim on hea.
Isutan nende murrangute järele. Avastan rõõmuga äsjaseid loomuseid.
Märkan üha enam inimlikkust eneses, annan rõõmuga end ta valdusse.
Piparkook Arne ja piparkoogitar Inger - meeldunud sümpaatiad.

reede, 11. detsember 2009

7006

Mis on nali? Kus on nali?
Ei mõista, mida tegin valesti...
Sinu valik ning otsus.

neljapäev, 10. detsember 2009

7006


Armsad Maarja, Piret, Eve, Reigo ja Liisa, palun kirjutage siia oma postiaadress (:
Aitäh!

kolmapäev, 9. detsember 2009

7005

Piretiga trühvlid, Kariniga kallistus, Triinuga naerukrambid, Reigoga keskutelu,
Evega ideed, Raunoga kõne, emaga muljetamine, vees siblimine. Nõnda palju on argipäevas head, et ei oskagi/tohigi mitteõnnelik olla!(:

esmaspäev, 7. detsember 2009

7003

Mulle meeldivad mullid. Kui ujun, on iseäranis tore neid endast möödumas näha.
Suured, väikesed, kiired, aeglased - igaüks omamoodi erinev,ehkki eksisteerivad samas konditsioonis.Armastan mulle.Täna tundus, et nemad mind kaa.
Mo jalad avastasid võime vees sulistada, liikumisele hoogu anda. Ütlemata tore on olla justkui kala. Tõsi küll, aeglasem, palju aeglasem kui Piret-Kala või
Elisabet-Kala. .. Tahaksin taas vette, ujuma!
Reigo poeb mo põselohkudesse, iga päev ning aina rohkem.. Hmm.. kuidas ta sinna küll ära mahub? Kas tõesti on nad mul nii suured?:O
Hmm.. Vististi tõesti. Muide. Piret on äge! Maarja on kihvt, Eve super toredik!(:
Ning Liisa, Liisa, mis Sinust arvata?(:

pühapäev, 6. detsember 2009

7002


Kas peab paika asjaolu, et mõned eeskujud on kaotanud kuju?

laupäev, 5. detsember 2009

heietus


Vastuoluline ning tujukas,
isehakanud pelmeen.

Debora täna võõras, Mihkel märksa on omasem.
Ootan, usun, armastan. Küsimus: kauaks vaid?

reede, 4. detsember 2009

Tollest sõnumist..


/.../ Mõtted, rändamas kõrvuti minu omadega.
Kerged ja eksimatud
nagu head tantsupartnerid.

Tundlikud käed.
Nii tõelised,
nagu võiksid nad voolida mind uuesti
täiuslikuks ja täiesti rõõmsaks. /.../

(Debora Vaarandi “Nukrus”)


Olen näinud päevi ja olen olnud öös, seitse tuhat korda. Mo rada, teinud looklusi, on juhtunud kokku eriliste isiksustega. Ehk olen mõškinilikult lihtsameelne, pean neid kõiki heaks, parimaiks. Mõnda vaid tean aastake peale, kuid usun ning loodan, et järgnevad samuti aastate read. Naudin hetki, ootan uusi, unustamata vanu. Kannan kaasas endaga teid. Viigu mind rada kaugele ära – väinade, merede taha; olen ning jääte te mo, ma te mõtetes juurde! Keegi teist sammukesi rohkem kui üks, lähemale astun, Sa astud. Ootan nõnda väga seda aega ja lugu, mil too tulevik olevikuks moondub.
Mõistlikud mõtted ongi elu võti, ent lukuauku pistan mina, ideaalid, ometigi! Nendesse mahuvadki mo isepäised kentsakused ning lapsemeelne asjalikkus, mille tõttu üpris tihti, olen teinud mannavahtu..

/.../ Õpeta mind, talv,
naeratades
loobuma,
üle minema
endast paremaks!

(Debora Vaarandi “Talv”)

kolmapäev, 2. detsember 2009

Ma pole ilus ja pole hea.
Miks räägid minuga. Ei tea!

pühapäev, 29. november 2009

..nad piiluvad!

Lihtsad-tähtsad mõtted


28.11.2009 22:29:19 |Reix| - K.ongruents: Aga mis teeb Sind õnnelikumaks?:)
Kodu; Lähedastega, eeskujudega, uute põnevate tutvustega keskutelemised; emotsioonid, mis anuvad pääsmeid sõnadesse, sealt edasi paberile ja faili; seosed; ujumine; kordaläinud päev; pea pärast pikka päeva padjal; õnnestunud eneseväljendus; isiksuste, kellest hoolin, saavutused; uued põnevad raamatud/filmid/maalid; Pireti tehtud leib; kooskõla argipäevas; tundmus, et olen kellegi jaoks tähtis; siiralt kingitud naeratused/kallistused; kuivatatud kirsid sooja piimaga; hommikused multifilmid; uued huvitavad leiud eesti keele sõnavarast(nt hiljuti avastatud "omanohki"); ilusasti õnnestunud käekiri; esivanemate noorpõlve fotod; tunne, et olen tugev ning sihikindel; ema küpsetatud pühapäevased pannkoogid; mälestused lapsepõlvest(õigustatult nüüd); spontaansed ütelused, teguviisid; teater, muusika, kunst; akordion; südamlikkus lähedaste, eeskujudega; Debora Vaarandi luuletus "Lihtsad asjad"; keeleveeb - võimaldab avardada mo silmaringi, saada targaks; tädi Berta kootud villased sokid; vanaisa ja vanaema, isa ja ema pulmaaastapäev; roheline mo ümber; pöselohud; mustikajäätis; vanaema tehtud mannavaht; kaalutüdrukute telepaatia; salapärasus, südamesümbolid; .... (neid on nii palju veel....)

laupäev, 28. november 2009

vastuoluline laupääv.


Ärgates on nõnda tore leida sõnaridu,
mis kisuvad suunurki 60kraadi kõrgemale.

Loodetavasti teavad nood siirused mo
mõtetes sõnadetagi, et hoolin neist väga.

Kirjand peab valmima täna, parem oleks
ilma jänesteta!

kolmapäev, 25. november 2009

Hüvasti, kollane kass!



... nägemist hirm ja vead.

Minu armsad (jõhvikased) luud

Getod ketoonid, väikekodanlikud maksumaksjad ja kuusnurkselt kollased meekärjed.
Hommik osutus oodatust kärmemalt möödunumaks kui osanuks oodata.
Vahetult enne päeva tipphetke avastasin pöidlahoidjast kärjetäituri.
Sain indu ja vaprust olla tubli, ehk ka edaspidi?
Trotz, für, zum, istutud sai tund ning
sammud leidsid tee jõhvikaselt armsate lugude vahele.

/...kurba sorti õnn../

esmaspäev, 23. november 2009

Pärast kooli, pärast ujumist, pärast sauna, pärast füüsikat, pärast twitterit, pärast suurepäraseid vestlusi!

Tahan olla väike silk, kel vesi kiirust ei takista.
Tahan olla muulukas, kes maitseb parem maasikast.
Tahan olla rohelendur Birk, kel pliiats käes ei tõrgu.
Tahan olla Une-Mati, kes Sul une hea nüüd toob.


jeiiiiiiiii. konarlik luule on kõige südamelähedasem, eks ju? (:

pühapäev, 22. november 2009

Mesimumm☺



Sa, pisike mesilane, sumised heatujuliselt ning abivalmilt. So musta-kollastes triibukestes naeratab vist õietolmgi. Muutud ütlemata õnnelikuks, kui Sul õnnestub kedagi üllatada või aidata. Tillukeses südames peitub headus, mis poeb mo põselohkudesse,kui Sinuga kirjutan. Tolmendasid õitsele naeratuse pannkoogihõngulises
pühapäeva hommikus..

laupäev, 21. november 2009

..non imbalsamatore..

Pesa on mo, pikkade tundlatega liblikad sinna ei pääse.
Vahel olen nagu harakas, tassin sinna teiste säravaid ideid.
Peidan lihtsa, kaseokstese materjali võltsiluga, ent enese
veel õrnakesi mõttetütreid kriimustada ei lase. Igal õhtul
seisan hea nende arenemise ning kindlustunde eest.
Vahetevahel kehtan kutsuda sümpaatiaid katsikule, et jagada
rõõmu, mida pudilastest saan.
... muusikas..
...keskutelema..

neljapäev, 19. november 2009

20g/100ml

Kui elu oleks mo ideaal, oleksin arvatavasti teistsugune. Puuduks püüd olla kellegiga sarnane, mis on ilmvõimatu niigi. Olla nagu keegi teine asetseb pettekujutelmas, millest saavad alguse muinasjutud, ulmepõnevikud, komöödiad. Inimmuster pole Windows programm, mida nutikas kasutaja ümber seadistada saab. Muster oli enne kana ning muna. Olen oma lähiminevikus aina püüdnud seda meelepärasemaks muuta, teadamata aga väärtust ja välimust. Ehk on mo loomusepihavöö sootuks kaunim või vähemalt omanäoliselt erilisem kui oskaks lootagi? Ma ei tea, veel. Konfliktid algavadki just teadmatusest, laiskusest mitte teada saada, kuulata, rääkida. Süüdistused, mis paiskan ümbritsevale näkku, käivad tegelikult mo enesekohta. Olen nõrk, kui ei julge tunnistada, et just nõnda ongi. Samas leian, et psühhoanalüütiliselt sarnaselt peab paika fakt, et asjaolu tunnistamine on vähemalt osake selginemisest, optimist ütleks muidugi, et pool. Halb on muidugi vähem kui terve, ent kahtlemata ka liiga palju uuenduseks. I do not reprogram myself, but I try to understand my behaviour manners. Võro-mustrit ei oma, Muhu-murret ei valda, oskan vaid eksisteerida. Ehk piisab sellestki.
____________________________________________________________________________________
Kofeiini ja guaraana koosmõju mulle:
Suhkruselt armas näib reaaluse tajumine. Näilisus hirmutab, tegelikkus annab aga kindlustunde ja uudishimu. (Varemalt ometi oli illusioon mu toetaja ja innustaja?)
Ma pole Kairike. Olen Kairi, ehkki käitun vist esimese kombel. Mõteteta igatsesin olla mõtetega. Nüüd mõtetega, ihalen eksisteerimist mõteteta. Mõtted mo peas põiklevad kui elektronid aatomituumas. Iga üks võitleb oma olemasolu eest. Nende tegevus valmistab aga peavalu, mis peagi söandab muutuda kannatamatult suureks. Mõtetega staatus kestis viivu. Katse jrk nr.2 jätkub...

kolmapäev, 18. november 2009

tacksamhet



Sain matemaatika kontrolltöö miskimoodi tehtud, ent ei julgenud kauemaks kooli jääda. Enesetunne oli väga kehv. Triin (J) pakkus, et ta võib mind ühikasse ära viia ja kinkis mulle šokolaadi selle eest, et olin teda ajaloos aidanud.. Kui ta seda ütles.. muutusin taas emotsionaalseks. Tahtsin ju vaid, et tal oleks lihtsam ning ta hindas väga mo pisukest abi. Usun tõesti, et mu varbadki punastasid..
Teel ühikasse keskutelesime koolist ja tema pisipojast Rometist. Triin on nagu Eve, särab alati, muudab klassi rõõmsamaks ja heatujulisemaks!
Maarja on mo saatusekaaslane, samuti (isegi varem) haige. Temagi, väike paharett, pani mind punastama, luuleridadega orkutis...:$


Siit küsimus, MILLEGA olen ära teeninud nii heade&armsate inimeste poolehoiu?:$

i går..



Ja ma lähen ja lähen ja lähen,
kuigi puudub mul koht, kuhu minna.
On pea kohal ükskõiksed tähed
ja ümber ükskõiksed linnad.

Ja ma otsin ja otsin ja otsin
üht kohta, kus pea võiksin peita -
ma pole ju süüdi, et eksin
otsides, mida ei leita.

Ja ma vannun ja vannun ja vannun
tulist kirja, et pauguvad majad -
olen varem kõik mängu pannud,
mida nüüd oleks hädasti vaja.

Ja ma eksin ja eksin ja eksin
elu peateelt aguli varju -
olen süüdi, et leidmatud otsin
ja sealjuures appii ei karju.

(Ave Alavainu)

Ülehindasin oma immuunsüsteemi, mis osalt maksis kätte Kirjandusviktoriinil, kus ei suutnud süveneda ning vedasin tiimikaaslasi alt. Koolipäev ise oli tore. Piret ja Triin on vaieldamatult lemmik-klassiõed. (:.
Uude, kahesesse tuppa kolimine oli kahtlemata mõistlik ning vahva mõte ja teostus(:
Fika efter Maarja!

pühapäev, 15. november 2009

Siin, selles


pühapäiv_uskminõ_vavõrn_kimmüs_pliin'_hummok_süküs_hoitminõ_
kokkokõla_pilupaun_edeots_tähtsä_hiussõq lätväq tuulõhereville

laupäev, 14. november 2009

13.11.09


Ülemaailmne armastuse päev

Mustavalgelaiguline muld, roosavalgetäpiline muru.

Olen lämmastik, lohutuseks vaid see, et pole ma ainus. Maarja avastas eile endagi sarnasuste kuhila tolle keemiliselemendiga. Kaaludest isikutest isiksused, keda tean, tunduvad kõik n-ö saatuse mängukannid. Kohati tundub, et meile meeldibki õnnetu olla, sest oma käitumismustrist ei leia ma kardinaalseid pingutusi muutmaks senist elu ja suhtumist. Aga pelgalt nurin see ju ka pole või on?!
Oleme need, kes tahavad toetuda. Me pole edevad, toetatavaks saab keegi, kes on väga lähedane ning eriline, tol eluhetkel usaldatavaim, ent peagi muutub too suhe parasitismiks. Nõnda palju mõistmist saades unustame vastu anda, mistõttu valime paha mõtlemata ning nõrkusest tulenevalt n-ö uue ohvri. Eelmist me ei unusta, vaid hoiame kartlikult tolle ohutusse kaugusesse. Mitte eneste, hoopis nende pärast.
Elu pole must ja valge, otsused ei jagune õigedeks JA valedeks. Alatasa ununeb eksisteerija hr Hall ja preili Tõde. Loomult pole ma halb, keegi pole seda, ent ka heatahtlik käitumismaneer võib muuta küpsise söeks.

reede, 13. november 2009

e ba kom mu ni ka tsioon


oLematud nihverdused saavad kauguseks. pahaaimamatu käitumise tuLemuse tagajärg on noahoop hinge.
miLLeks mängida tunnetega, suutmata mõista? miks Lugeda ridade vahelt negatiivset eksisteerimatut?
hooLin, usun ja armastan ning seda siiraLt iLma ühegi tõeLise viivituse, peLguseta. kõik tuLeb, kõike jõuab, vaLikud on need, mis Lükkavad ka neid eriLisi ja tähtsaid hetki edasi. vaLikud, mida ei määra aLati vorm mina. ehk suuta, mõista, osata?

Keegi ei tea




/Kributab lumetäppe aknataga, hallid kõrgujad kaitsvalt müürides.
Tunnen ühes tuulega astuvat aega, riivab mind ja mind kaasa.
Jonnin ja turtsun, soovi lahkuda pole, ootan, ootan Sind.
Ainult siin saan silmata tumekollaseid kraapse, mustavalgetüvisel puul./


Buss veeres teel pimeduses rühkides. Nauding oli olla mõtetes üksi ja eemal, ehkki inimeste keskel. Mõtted olid juba seal, kus oli ning on mu tasakaal. Lugesin päevi ja tunde, minutid just kui õelalt ning laisalt jooksid, ent kohale ma jõudsin. Ta ootas mind, naerukriips kaardus, ja kallistas mind, omades kõike. Kohal. Liialdusteta viibimised, alahindamata hetked startisid taas. Algas reeglit kinnitav erand, peaproov eluks, 2010. aastal.

neljapäev, 12. november 2009

Tedre 77 - 11

Keegi pole mulle varem pannkooke nõnda küpsetanud, Aitäh!
Tulek möödus pimedas ning mõtetes, esimesed hetked majoneesiküpsiselt, (: .

Olen kohal.

teisipäev, 10. november 2009

Kaja(stus)

/Ärkan ja naeratan. Usun, et just TÄNA on see päev, mil toimub see pisike saatuslik MINU revolutsioon. Et leian endas tugevuse, millega purustan oma nõrkused, isekused ja ebasiirused. Jah, ma olen valelik temaga, meiega, minuga?!
Algus on hea, raskused nagu vihm, lisakilod ja äärmuslik tujutus, ei heiduta, sest täna on ju SEE päev, mil kõik muutub. Muutub küll, aga muutub seni, kuni avastan, et olen libastanud, vast omandatud ideedele ja plaanidele alla andnud. Kell on viis ning panen kasvama uue, VEEL täiuslikuma ideaalse elu mudeli. Sest just HOMME muutub kõik. Olen tublim, usinam, targem, sihikindlam, sõbralikum, toredam. PAREM! Pole ju kahtlustki. Ent..
ring saab täis, mida viis kell viis?/

Triin - eile oli super vahva!
Heleryn - aitäh uute mõtete eest!
Piret - Sulle sobib kollane!
Liisi - Pea vastu!
Aare - Sa oled kihvt!
Liisa - Su mõtted on erilised!
Maarja - Neljapäevani on vaid kaks päeva!

esmaspäev, 9. november 2009

Pühapäevane isadepäev


Sõsarad polnud ammu näinud ning vestsid seetõttu juttu kolmeni, mis sest, et üks neist pidi isale valmistava pitsa tarvis ärkama kaheksast. Teine aga nautis unekest kuni maja oli head pitsa lõhna täis. Eelmisel päeval tegime ummamuudu maasika-jogurti torti, Liisi ülesandeks jäi too kaunistada. Laud kaetud, asusime me kolm masuurikat isa tuppa, äratasime kallistusega, too oli kui nõelapadi. Kallikuhi kuhjatud, pistsime kahvlid pitsasse, mis ilmselt oli liiga maisine, ent isa sõi lausa kolm 15x10cm tükikest. Seejärel leidis oma koha südame all maasika-jogurtitort. Too polnud õnneks väga magus, nõnda ei suutnud Liisigi kolmandat tükki võtmata jätta. Meist ja emast jäi alles kaks tükki, millega koos võtsime ette tee Valklasse, kus elab habevanaisa. Liisi säras sõiteski.
Vanaisaga ühiselt läksime sööma, kus ta rääkis kuidas tal läheb.. ta nägemine on päris kehv.. üks silm näeb 20% ja teine 1%.. Temaga koos olemine pani mõtlema elu väärtuse üle.
Tahan talle vahetevahel helistada. Tahan, et habevanaisa teaks, et ta pole üksi.
Tagasi tulles käisime vanaisa ja vanaema juurest ka läbi, viisime neile meekooki. Vanaisa oli küll alguses siilisarnases turtsumistujus, aga pärast itsitas meiega kui poisike!
Kokkuvõtteks oli kogu too päev väga tore, südamlik ning eriline! Olen väga tänulik!

reede, 6. november 2009

anne Aru


Eilne oli üpris huvitav.
1. Irish-Peter julgustas endid ümberprogammeerima:
Kui ütlen: "Ma saan ülikooli eesti keelt õppima!", siis mu keha vastab: "OK!". (:
Loeng oli huvitav, naljakas ning nii mõnegi jaoks sõna otseses mõttes tulus! :D
2. Ühekilosed hantlidki suudavad käed soojaks teha, veel enam, valusaks muuta..
3. Ontlik tädi olen, alatasa autouksi (tegelikult kõikvõimalikke) uksi ikka lahti ei jätaks ju! Vabandust Triin!:$
4. "Lõvikuningas" & kinnaste kudumine(lõpetamine).
5. Emotsionaalne ning vahva trenn on rahvatantsijatel, Kareli "Hei-Heiiii" naeratus-lehvitus on kihvt! Triinu nägin sootuks teises elemendis, kui olin koolis harjunud nägema. Piret oli pühendunud ning naerusuine(: .
6. Kohvik Kessu kolmik. Arenguvestluse eelistung moonide keskel ja jäätise seltsis.
7. Karli 5+ külgboks!
8. Kardetud arenguvestlus klassijuhatajaga polnudki nii hirmus. Tänu Pireti ja Karli taiplikkusele ja leidlikkusele jäi nii mõnigi "täht" langemata, aitäh! Avastasin, et suudan panna tähele ka pisemaid asju, s.t selle tulemusel üritan olla vähem N2 (:
Ütlesin küll, et ei keera teist põske samuti lööjale ette, kui esimesele olen saanud laksu, kuid söön oma sõnu. Sirvisin Lev Tolstoi "Tarkuseraamatut", sain selgituse mõnele Kereme väljakäidud mõttele, mille oli Piiblist leidnud. (Juhustejuhuslikjuhtumus)Loovutan siiski mõlemad põsed.
9. Kairi imehea kunst ja igatsetud mustsõstra tee.
10. Must pöial valmis, võisin asuda selgete mõtetega unele.

kolmapäev, 4. november 2009

Viinakuu võlg - Kolmekümne esimene oktoober


On oluline, et inimesel oleks temasse uskujaid, täidab just nende tahtmisi, kes toetavad.
Käisin vaheajal Tartus vanaisa ja vanaemaga. Vanaisa lasi minul sõita, mis tähendas mulle palju. Ta ei kahelnud minu sõiduoskuses, vaid lausa soosib uusi sõidukogemusi. Jah, ma muutusin küll onu juures kohati pahuraks nende suhtes, aga see oli tingitud üksnes väsimusest, ärevusest järgmise päeva ees, mil pidin üksi Tartu Ülikooli Lahtiste Uste Päevadele minema. Kontakti laskusin onu naise Pillega, leidsime ühiseid teemasid ning ta avardas oluliselt mu mõttemaailma. Kahtlemata tekitas positiivseima emotsiooni pisike Kert, kes saab homme 11-kuuseks. Ta on niivõrd siiras, tunnetest ajendatud, et teda võiks lõpmatuseni jälgida. Nõnda on ju Epp Kristeligagi. Ülikoolis läks mul hästi, ehk liigagi. Kõik sujus viperusteta. Loengud olid samas ruumis, nõnda ei tarvitsenud mul eksirännakuid ette võttagi. Loengute läbiviijad avatud ning sõbralikud. Tekkis tõeline aukartus Tartu Ülikooli ees, mida Tallinna omaga aga ei tekkinud. Ainus võimalus sinna saada oleks Eesti keele olümpiaad. Aga see on juba tuleviku muusika.
Tagasi tulles sõitsin taas mina, käisime Viljandist läbi. Tajusin, et vanaisa ja vanaema ei olegi igavesed... Pärnu lähistel jäi kogemata loom auto alla, kes nagu pärast selgus, oli teinud palju pahandust. Õhtul tulin koju, vanaisa ning vanaema olid õnnelikud, nõnda ka mina.
Järgmisel päeval oli isal inventuur, Erli viis selle läbi. Kasutasin juhust ning küsisin isalt volikirja, et saaksin õhtul Maarja juurde minna ja Liisi Airile appi viia. Ta lubas. See oli mu tähetund. Õnnelik astmes seitse. Vahepeal tulid Angeelika, Marietta ja Kristella meile, kellest viimane on veidi üle kuu vana. Tema suhtes mul erilisi tundmusi ei tekkinud, ent armas oli ta ju siiski. Viiepaiku läksime Liisiga Virtsu. Viisin Maarjale küpsised imekenas ploomikausis, raamatu “Üldiselt mulle meeldivad mehed”, rohelised paberroosid ja juulis korjatud metsmaasikad, mida olin seni sügavkülmas hoidnud. Talle meeldis kingitus. Tegime teed ning käisin välja mõtte, et võiks minna autoga Puhtu juurde, kus saaksime juttu rääkida. Nii läkski. Käisime sadamast ka läbi, kus tekitasin väikese segaduse. Puhtus rääkisime maast ja ilmast, vahepealset eemalolekuaega, nagu polekski olnud. Väga lihtne, usalduslik ning huvitav vestlus oli meil. Edasi läksime Vanalinna alla, vaatasime väikeseid tumedaid laineid autotulede valgusvihus. Maarja rääkis Deivisest, meie rääkisime Järgmisest sügisest. Maarja äratas minus taas mõtted muuta oma maailm ilusamaks. Ta usub minusse, ta toetab mind ning ootab sama palju kui mina eelolevat sügist, mil tõenäoliselt elame ühes korteris. Selle unistuse, ehk tulevase reaalsuse nimel pean pingutama praegu, et võiksin ja suudaksin olla talle parim korterikaaslane ning sõbranna! Ta on seda kuhjaga ja rohkemgi väärt. Andsime teineteisele lubaduse, et seni ei häbene üksteisele helistada, messida või blogida. Tajusin, et ta on siiski võrreldamatu hingekamraad.
Järgmist aastat ootan ka seetõttu, et siis ehk tekib võimalus Reigot rohkem tundma õppida. Ta on senistest meestuttavatest üks tähelepanuköitvamatest ja erilisematest. Mulle teeks au teda paremini teada ja senisest kordi enam läbikäia.
Ema-isa suhtes tunnen, et nad usaldavad mind varasemast palju rohkem. Võtavad mind üha enam kui täiskasvanut. Vaheaja keskpaigast alates pole olnud ainsamatki nääklemist, mis on mu meelest väga hea näitaja. Vot. Eile käisin vanaisa ja vanaema juures ka. Vanaisa ütles, et ta oli helistanud Maie õe perele (kelle juures me suvel käisime), kes ütlesid, et ma võitsin nende südamed. Vanaisa ja vanaema olid sellest väga liigutatud, mind pani see mõtlema ning tekitas senisest enam usku enesesse. Aitäh teile!
Ma olen uhke, et mul on nii tore vend nagu on Rauno, kes teeb päris palju, et minu soosingut pälvida. Olen õnnelik, et mul on selline õde nagu Liisi, kes on asjalik, kelmikas ning tore. Ükskõik mida ma varem olen öelnud, see võis küll olla tõsi, kuid ta on muutunud ning kui suhtun temasse hästi, võin kindel olla, et leian vastuarmastust.

Prr..

mul on KÜLMA VÄRINAD. Täna alatasa.
Mida teha?
Nõelapadi mugavas asendis, tugevust tunnustatud, Miina härmalõngad lahti harutatud, alustan mõtlemist.

Sõna – mõte.
Mõte – maailma vormimine iseendas.
Tegu – iseenda vormimine maailmas.
Eneseteostus – jäljed teistele uurida.
Jäljed sõnas, liivas, marmoris.
Jäljed vees.
Jäljed õhus.
Jäljed mullas.
Jäljed kuutolmus.
Aja täiskirjutatud tahvel.
Linnad kasvavad hukkunud linnadel.
Mõtted olnud mõtetel.
Soovid surnud soovidel.
Igatsused igiigatsustel.
Elu – ämblikuvõrgu haprus.


(Jäljed. Harald Suislepp)

Tagasi. Küünal kustunud.

teisipäev, 3. november 2009

Ellis

Aastakese täiskasvanu, maaler sõnades ning ennastotsiv ajutine immigrant-saarlane.Naeratab sageli, naerab .. millal viimati?
Omab suurepäraste inimestega suhteid. On toetuja, sõltuja, nõrga iseloomuga.
Nende iseloomujoontega lämmatab sageli armsad tundmused lähedaste sõpradega.
Ta ei oska piiri pidada, kas kärbib või liialdab,OLLA ei oska. Mida teha? Alla anda? Kivistuda, unustada ka naeratused? Keerata selg neile vähestele, kes usuvad, loodavad? Südametunnistus annab vastuse. Miks too südametunnistus ei kaitse teda iseenda eest? Miks ei muuda immuunseks enese löökide, mürkide eest? MIKS?
Et kritiseerida ümbrust, kritiseeri ennast! Aga ta ei tee seda. Jah, õigupoolest teeb, ent 3, 5 minuti pärast pole endisest kriitikast haisugi, justnimelt, HAISU. Haisu, mis paneb pingutama, järele mõtlema, korrektiive tegema.
Kas tõesti on ta ENESEHALETSUSSE UPPUV KONN? Jah, omab mõtteid, vahel isegi plaane, muutmaks elu paremaks, tervislikumaks, õnnelikumaks. Ent TEMA plaanidel on kombeks rutata paberile ning jääda sinna teostamatuteks. Kurb tõsiasi, tema ei saa valida. Tuleb Kiri või tuleb Kull.

Kiri ja kull


Unistus olla õnnelik nagu varem olin olnud. Ei tea, millal astusin õigelt rajalt kõrvale. Laman teadmatuses - kes ma olen, kuhu liigun, mis on mu eesmärgid. Soovin taastutvuda selle inimesega, keda maises endas hoian. Praegu tundub ta võõras, pelgan, ei julge midagi päridagi. Mis sai meie sinasõprusest, usaldusest ja teineteise teadlikkusest? Kuhu maha pillasime minu õnne? Olen kui uppuja, haaran meeleheitlikult pakutavaist kramplikult kinni, kõik tundub päästerõngas, minu sadama majakas. Õnnelikuks saan alles siis, kui leian tõe endas, hakkan armastama oma eksistentsi, avastan taas õnne ja sõbranna endas. Homme on täna, enam homset ei ole. Viibin vaid hetkes, selles sekundis, mis minutite, tundide, päevade, nädalate, kuude ja aastate kaupa minu minevikku kirjutatakse. Olevik on praegu, olevik ongi tulevik. Hingan – jätkan eksisteerimist, hingan – saan targemaks, hingan – leian peagi oma kursi!
Taasavastan tükikesi südamest;

pühapäev, 25. oktoober 2009

Nõnda nagu "vaja"

http://toompark.pri.ee/aarne/leib-morvarlik-toiduaine/

Kakskümmend neli oktoober

Istun kollase maja kivisel trepil ning hämarus on haaramas reaalsust endale kaissu. Ootan. Ootan neid, keda kalleimaks pean: oma juuri, minevikku, olevikku ja loodetavasti veel ka pikka tulevikku.
Tuul, mis krabistab lehtedes on mõškinilikult arglik ning lihtsameelne. Ta tahab vaid õige natuke tähelepanu, selle raasukese saanud, tõmbub taas tagasi või sootuks kaob. Ta pole idioot, ta on tuul.

Ärkasin silmad kui aasialasel astudes ebamääraste sammudega tänasesse. Saanud tuge pääsukestelt, muutusin vapramaks. Ma avasin akna. Õelalt külm õhk lajatas näkku. Prr. Voodilt haaranud oma kuuelise lapiteki, kasutasin seda tema vastu kilbina. Soe puges teki alla ja minussegi. Niisiis, rüperaal käivitunud. Kirjutamisprogramm avatud. Sound! LÄKS! Millised muremõtted eesti keele arengu üle leian täna Reet Kasiku 2006. aastal antud intervjuust? Nimelt, inglise keele mõju on meie armsale emakeelele ohtlikuim, isegi vene keelest laastavam. Ajalehest veerud trükitud, pakin asjad ning lähen paksu uttu. Näen vaevu 3m enda ette. Oh, bussijaamast pilet ostetud, tõttan kioskist uudiseid eilse sündmuse kohta hankima. Rae kaupluses pisaragaasi rünnak. “ Ah, et tahate tänast ajalehte?Palun, ei need tegelased lähevad nüüd istuma ka!Mõelda vaid, gaasirünnak, meil, siin, Kuressaares?!!” sõnab tädi leti tagant.
Ahminud draamat, äratasin pisikese Pireti, kes astus minuga sarnaselt aasialaste silmadega mulle ust avama. Talle sobib selline unihiire olemus, vähem reegline ning vaba. Teinekordki, ehk.
Jalutuskäik jahule. Jalutuskäik seemnele. Jalutuskäik leiba küpsetama! Kas olen varem nõnda õnnelik olnud nagu siis, kui segasin tainast, lisasin pähkleid ning lisasin ploome? Oh ei. Ei. Voolida enese kätega leiva sisse vägi, anda talle tükikest, saades vastu nii palju. Nood, kes on võinud saada osaks säärasest toimingust on pisikesed seenekesed õnnekesed meie kauni maamuna peal!
Ja veel see lõhn, soojus, sinka-vonkalised praod ning krõbe koorik. Maine paradiisi õun. Tegin enesele kaisuleiva, mida hakkan täna jagama esivanematega, annan neilegi selle pühadust ning väge.
/.../
Igal isendil on hing, kaugusesse, kõrgusesse kaasa kiskuv nõialing.

See on igaviku pärast.

Ja see on igaviku päralt.
/.../

(Artur Alliksaar)

Aitäh Sulle, Piret!


Ootan, ootan edasi, sama noormees hiilib näppudesse. Ei, ma tõusen püsti ning ta eest minema ma sammun.

reede, 16. oktoober 2009

Udupudru kauss

Hommik algas uduselt unisena,täitsin udupudru kausi, reipus tuli jooksusammudes.Seitse, minu uue aasta õnn.
Pisuke vestlus ning külm dušš. Piisavalt ärkvel, et inglise keele kontrolltööks õppida.
See õpitud, seadsin sammud kooli poole, mida hõlbustas noormees, kes avas ühika ukse minu eest. Rõõm oli suur päikese ning uhiuute kummikute ja kerge sammu üle.
Esimene tund polnud alanudki, kui tekkis lõhe minu ja tegelikkuse vahel. Paisati näkku ebaõiglus ning mu kurvadpiisad pääsesid valla. Silmapilkselt ununes hommikuine õnneuim, asemele tuli pettumus, mõistmatus, viha, mida leevendas mu argipäeva päkapikk, pikajuukseline päikesekiir! Aitäh, Sulle, selle eest!
Naeratuse suile manas kuubisarmas eeskuju koos oma pisikese särasilmaga.
Õhtu algas Undiga Tühirannas, üksindusest üksinduses.
Minu udupudru kauss sai tühjaks...

laupäev, 5. september 2009

kodupaigas, teki kaisus

Nädal aega olen juba elanud Kuressaare elu, oma pisikeses üksikus toas. Iga päev on keegi käinud mul seal külas, kuna ma vist kardan üksi veidi olla. Igatsen ääretult Kadrit - tema lauluviise, kallistusi ning vahvust!
Pisike päike igas mu päevas on aga Piret, ta on välimuseltki Kadri sarnane, kuid temas on rohkem vaoshoitust ning ta on teistmoodi väga kallis mulle! Kuressaare omadest ongi ehk tema enim südamesse pugenud.
Koolis on tore, õpihimu pole veel kadunud ning annan endast parima, et olla piisavalt püüdlik ja tubli. Õpetaja Eve on justkui suur õde, keda mul kunagi pole olnud.. Ta toetab, aitab, on olemas ja tal on pisike Epp Kristel, keda ma lähipäevil ehk ka näen:)
Tegin täna trühvleid värviliste mummukestega. Enamuse neist kingin Evele ja ta perele Kooli võtan ka natuke kaasa.. Peale selle tegi ema ettepaneku teha halvaa-õunakooki. Tegingi. Sinna läks niiii palju õunu, 700g! Emale ja ta sõbrannale maitses. Algul too sõbranna, ei saanud aru, mis asi on täidiseks.. lõpuks aga arvas ära.
Eile sain kokku Markoga, tore oli. Ta on väga asjalik ning sõbralik;)
Helistasin Reigole, et ei saagi vist oma rüperaali taha mõistlikul ajal..
Ärevus hüppas mu hääles siis:$ Ta on tõeliselt-tõeliselt viisakas ja armas:)

Ps! Igatsen nii väga Tema saabumist, et Ta värviks lehed kirjuks, tooks endaga kaasa mulle oma meeleolu ning pehmed kõditavad tuulekesed. :)

pühapäev, 23. august 2009

Viimane päev Pädastes..


Ootamatu punastus, meeldejäävad mälestused:


Kadri meistriteos:


Virkko tehtud, minu kaunistatud valge šokolaadi kook:


Hommikune jalutuskäik:

Ene põselohke põskedesse tekitav kingitus...




















Ma võiksin niisama vähe unustada Sind kui iseenda olemasolu!

laupäev, 22. august 2009


Nii.. Kus kohast alustada.. Hmm. Kuna tean, et Sind(ka mind) teeb kohmetuks, kui keegi midagi kingib, siis kirjutan Sulle hoopis kirja.
Ilma Sinuta poleks mu suvi olnud sisustatudki. Sina olid see, kes oli nõus mulle Liivale järgi tulema, kui tekkis bussiaegade suhtes väike arusaamatus ning teised töötajad oli mulle käega löönud. Võtsid mind sõbralikult Pädastesse vastu! Aitäh! :)
Sina olid see, kes oma vabast ajast tuli mulle Kuivastusse praami vastu(ka väga KOERAilmadel), (:
Kuid... Iseäranis tähtsateks ja armsateks pean neid hetki, kui kolmekesi(Sina, mina ja muidugi Brik)jalutasime. Näitasid mulle siinse kandi headust. Eriti vahva oli too Peugotbusskodu. Midagi sellist polnud ma varem näinud, ning kahtlemata jääb selline elamus mulle kauaks-kauaks meelde.
Kuid.. KÕIGE-KÕIGE-KÕIGE vahvam oli reede õhtu, meie pannkoogi küpsetamise õhtu!:D
Sõnatuks võtvalt lõbus ja tore! Tegime nii tavalisi, kui ka Kalle kalja lisandiga. Hmm.. huvitav, kui tainast väheks oleks jäänud, kas me oleks siis tõepoolest VEEL midagi lisanud?:D Ma arvan, et jah. Nii lahe oli näha kedagi sama õhinas kui mina! Pisikesed ja lihtsad hetked ning asjad. Muide, isegi Peetrile maitsesid ju need!:D Niiet, on veel üks asi, mida Sa hästi oskad teha! ;)
Aitäh. SUUR aitäh Sulle ilusate&toredate&naerusuiste hetkede eest Pädastes! Peatse kohtumise ning küpsetamiseni?!:D Kindlasti;)


Kairi

reede, 21. august 2009

"Kalle küsis käsna" ja "Oli üks tore õhtu..."


1.Meie Ying ja Yang

2. Lõvi Lõrr

3. Küpseb..

4. need TAVALISED ning need Kalle kalja maitselised, ;)

5. Meie esimene :)

6. Päevakutsu



Lubasin Kallele ja Enele juba ammu muffineid kuna nad on mind nii palju Kuivastu ja Pädaste vahet sõidutanud.. Ehkki muffinid jäid tegemata, ostsin pannkoogitaigna pulbrit, kui Enega poes käisime ning pärast väikesel väinal käisime:)
Tagasi staffi jõudes käisime kolmekesi (Ene, Brik ja mina) jalutamas mereääres, kust leidsime armsa karvase päevakutsu ümber lillekese keerdunult, ning tagasi tulles alustasime rõõmsalt pannkookide küpsetamist!
Temaga oli väga tore, meie seltsilisteks said ka Maret, Kertu ja muidugi ei puudunud Brik, kes vaatamata suurele väsimusele ei tahtnud meie seltskonnast ilma jääda.
Esiti tegime tavalise pannkoogitaigna järgi(v.a lisatud suur kogus suhkrut ja vee asemel piim) kuid pärast lisasime ka Kalle kalja, kuna selles on mullid. Marelle ütles, et mullid pidavat pannkoogi krõbedaks tegema. Niisiis. Katsetasime. Erilist krõbedust me oma värselt avastatud pannkoogiteaduses ei leidnud, kuid oluliselt paremad olid need siiski.
Saime kiitusi isegi Peetrilt, :).
Oma koogikeste peale panime Kristi toodud vaarikamoosi, mille leidsime sügavkülmast.
Väga-väga tore õhtu oli!