teisipäev, 30. detsember 2008

summer 2007

On imeilus suvehommik, Luisa on just tõusnud ning loeb reidis kirju. Ta on heas tujus kuna öösel nägi tõeliselt ilusat und. Seal püüdis ta päikesesiras pilve peal, imearmsas helerohelises kleidis liblikaid, hoides käest kinni Andreselt. Nad olid koos, ning seda oli ta alati soovinud. Kirju lugedes kuulis ta äkki bike`i häält, Luisa tormas aknale lootes näha teda, kes nagu tavaliselt tema majast mööda sõidab, Andrest. Andrese kasuisa oli ostnud samale tänavale paar maja edasi maja. Nad ei olnud veel sisse kolinud, kuid poiss käis seal tihti. Luisa ei eksinudki, möödasõitja oligi Tema. Kutt, kes oli talle, tõsi küll, vahelduva eduga, kuid siiski väga juba nende esimesest kohtumisest meeldinud, kui poiss tuli samasse kooli, kus tüdrukki käis. Siis 7.klassi tulnud Andres lõpetas sel kevadel 9. ja läheb nüüd gümnaasiumi. Mis tähendab, et Luisa ei näe teda enam eriti palju. Talle jääb lootus näha poissi nädalavahetustel ja vaheaegadel. Kuid seda on vähe, et Teda lähemalt tundma õppida. Soadi Rulett toob Luisa Andreselt mõtlemiselt tagasi. Tüdruk haarab telefoni järgi ning näeb ekraanil vilkumas Laura.
“Tsauuu, Laura!”
“Tsauu, ma tahtsin küsida, et kas Sa kokku ei viitsiks saada? Tuleksid bussiga meile ning õhtul läheksime Mardi juurde istuma.”
“Kle Laura, see jumala hea mõte aga mis Sa arvad, kas Andres tuleb ka?”
“Ma ei tea. Helistame talle pärast. Äkki on ta juba Mardiga koos.”
“Okei, ma käin pesemas ära ja siis juba bussi peale ka. Viitsid äkki vastu tulla?”
“Kuule, ei tead. Muidugi tulen ju, totu!”
“Ehh,” naeratab Luisa, “ okei, tsauu!”
“Tsauuu!” Pesemas käidud, end korda sättinud jalutab Luisa bussipeatusse. Kaugusest kostab tuttav müra ning hetke pärast leiab tüdruk enda kõrvalt Andrese.
“Tere, kuhu minek?” küsib poiss.
“Ee, bussi peale. Me lähme õhtul Lauraga Mardi juurde, tule ka kui aega saad.”
“Eks ma hüppan läbi. Praegu Moskva, seal odav kilu,” ütleb Andres naerdes.
“Aa,” muidab tüdruk, “too mulle ja Laurale ka siis!”
“Ikka jah, aga räägi, tahad viskan Su bussikasse ära?”
“Ei, pole vaja, õhtul näeme,” vastab Luisa.
“Olgu peale, õhtul näeb, nägemist!”
“Jah, nägemist,” ütleb tüdruk natuke kurvalt. Andres tahtis teda ära viia aga pikalt mõtlemata too keeldus.


Kohale jõudes võtab Laura Luisa naerusuil vastu, nad kallistavad ning mõlemale tundub nagu poleks väga ammu näinud. Ehkki paar päeva tagasi käisid nad koos Anette maakodus. Anett sai 15 ning kutsus väikese seltskonna kokku. Üpris tore oli. Laura märkas, et sõbranna on kurb ja küsis: “Mis juhtus?”
“Ei midagi. Lihtsalt, keeldusin, et Andres mu bussikasse viiks.”
“Ehh. Aga ta õhtul Mardi poole tuleb?”
“Lubas küll.”
“Nu näed, seal saad temaga olla. Niiet, ei ole enam kurb, Luisa.”
Õhtul Mardi juurde jõudes, leiavad nad eest Andrese bike`iga ja Priidu. Andresel on kiivel peas. Tuppa minnes võtab poiss kiivri peast ning tüdrukud märkavad, et seni õlgadeni juustega kutt on paki täiesti maha ajanud.
“Appi, näed ta on nii naljakas selle soenguga,” sosistab Laura Luisale.
“Ega jah. Kõigega harjub ju. Mäletad kui Mart enda hobuse saba maha ajas?”
“Jaa, ta ise põdes ka.”

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar