teisipäev, 30. detsember 2008

2nd November 2007, to Birgit

Milline iroonia. On hingedepäev, saatuse tahtel olen isaga kahekesi kodus. Laual põlevad küünlad, meie esivanemate, sugulaste mälestamiseks. Väljas paistavad tähed, nende hingede kodu, keda igatseme. Sina aga.. süütad küünla, et mälestada oma isa, teda meeles pidada. Kolme aasta eest, ütlesid, et minu isa on karm.. Sinu oma ainult kõigest paistab karm.. aga nüüd. Sellest mõeldes hakkavad mu käed värisema.. süda hakkab puperdama. Mul on nii meeletult kahju. Tahaksin Sind kallistada, võtta Sinu valu endale, kuid.. see pole minu võimuses. Muudaksin ajalugu, muudaksin minevikku, et säästa Sind sellest kõigest. Teda pole enam Sinuga, ning tean. Sa annaksid kõik, et olla minu asemel, oma isaga. Ning praegu, ei oska ma seda vääriliselt hinnata..

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar