kolmapäev, 31. detsember 2008

Wishes..



Jah, möödunud aasta tõi kaasa suuri muutusi, eriti Sinu jaoks. Vahemaa kaalutüdrukute vahel suurenes veelgi, ent südamed on meil ju kõrvuti, mõtted vaata et samadki. Aasta 2009l annan endast parima, et oleksime rohkem koos kui eelneval. Luban, ma ei kapseldu ja olen Sulle olemas.. Koos käime jaanitulel Ridasel ja igalpool mujalgi, kus tõotab olla hea. Eksju?

Nõnda..
Muinasjutulist, filmist, ideederohket, stressivaba, rahulikku, edukat, kirsist ja murakalist ( see tähendab minulist:$), rõõmsat, lõbusat, armsat ja veidi nostalgilist uut aastat Sulle!!!!!


Tähesajus

Sel ööl, kui varises tähti,
ma kevade tuppa tõin.
Lõin uksed ja aknad lahti
ning januselt värskust jõin.
Sel ööl, kui varises tähti,
ma tiivadki endale sain
- tähetolmust ja õrnast õhust
mõtte nõtkusel vormitud vaid...
Siis lendasin aknast välja -
ööliblikas sinises öös -
ja otsisin endale koha
täheparvede heledas vöös.

Lea Tabur.


Sinu Kaalutüdruk, Sinu Murakas, Sinu odava kilu kaupleja, Sinu kaas nukuvankri omanik!(lll)
Ennekõike.... Sinu Kairi.

KeeleVägi - 10th January 2009 18:00

Iidsetest aegadest alates on meie emakeele arengut ülima hoole ja tähelepanuga jälginud Vanemate Kogu. Nende juhtida ja valvata on ka me rahva ülim ning võimsaim Vägi. See vägi koosneb koolinoortest ja selle nimi on KeeleVägi! Keeleväelased on emakeele kõige hoolsamad kaitsjad. Nüüd on Vanemate Kogu nad kokku kutsunud, sest me emakeelt mandumast hoidev Kuldne Amulett on kadunud. Keeleväelaste ülesandeks on Kuldne Amulett üles leida. Selleks tuleb läbida kümme erinevat ruumi - fantaasiamaailmad, mis on loodud Eesti autorite teoste põhjal. Igas ruumis ilmub võistlejatele üks küsimus, millele vastates pääseb võistkond edasi järgmisesse ruumi. Võistkond, kes jõuab vastuseni viimasena või ei läbi ruumi etteantud aja jooksul, on mängust väljas. Märguandena aja lõppemisest ilmub ürik, milles viimane vihje. Pärast viimase vihje ilmumist on võistkondadel vaid mõni minut, et anda õige vastus. Kuldse Amuletini jõuab vaid üks võistkond! Küsimused koostavad Villu Kangur, Peeter Volkonski, Renate Pajusalu, Karl Pajusalu, Contra ja Harriet Toompere. Produtsent-stsenaristid Anti Reinthal ja Mait Malmsten. Režissöör Raivo Maripuu.

teisipäev, 30. detsember 2008

August 2007

"Babies"

Libragirls, 2nd July 2008

Yeah, yesterday we saw Avril.

Summer 2008

Täna öösel, pärast kaht tundi magamist tundsin et tahan jalutada. Läksingi, Kinksi. Istusin kiigel ja mängisin telefonis mänge. Olin täiesti omas mullis. Mullis, mille lõhkus kuke möire. Justkui ärkasin ja potsatasin reaalsuses. Hakkasin tagasi jalutama, päike hakkas just tõusma. Ja siis.. meenus mulle, et eelmine aasta täpselt samal ajal olin ma ka väljas, kodu poole jalutamas. Ainult et teiselt poolt, mitte üksi ja õnnelik. Seekord aga olin kurb, sest Sina ei jaganud minuga nüüd praegu seda päikesetõusu nagu aasta eest. Sina ei näinud seda imestavat kassi kes veidi arglikult mind möödumas jälgis. Ka jäid Sul nägemata kolm hobust: must, valge ja pruun, kes võsas lehti näsisid. Kinksi minnes oli piisavalt hämar, et näha vaid üht, valget. Kuid siis ei teadnud ma et see on hobune, arvasin et ma kas kujutasin endale ette et seal oli keegi või lihtsalt oli see kummitus. Äärmisel juhul lehm. Seega, Sa vist taipad minu üllatust kui kodu poole liikudes leidsin sealt hoopis kolm hobust, kellest üks, must mind vaid pingsalt jälgis. Ülejäänud kahele oli võsa märksa huvitavam kui mina. Maantee ületanud, hakkasin leiutama lontkõrvjänesele paslikku nime. Jänesele, kelle ma ehk kunagi saan. Leiutisteks olid Murel ja Murakas. Ma ei suutnud nende vahel valida, kuna Murakas on muutumatult mulle rohkem meelepärane kui Murel, kuid kui ma hakkaksin teda hellitusnimega kutsuma on veits imelik ju, Murakake. Onju? Aga Murelike see eest on armas. Sestap otsustasingi et kui teda kunagi süles hoian, siis tean kumb on just tema nimi. Tuppa jõudes mõtlesin et ei taha teisi äratada ja läksin tekiga diivanile, panin akvaariumitule põlema ja jälgisin neid. Põhjakolle. Nad on äärmiselt veidrad. Veidi hirmutavadki. Neoonikad ja kupid seevastu on aga muretult vahvad, siblivad reipalt. Natukese aja pärast hakkasin „Anna Karenina“t lugema akvaariumivalguse ja päikese õrna valguse paistel. Levin ja tema dilemmad, ühiskonna heaolu parandamise püüded. Jah, see peatükk mind lõpuks uinutaski.

2nd November 2007, to Birgit

Milline iroonia. On hingedepäev, saatuse tahtel olen isaga kahekesi kodus. Laual põlevad küünlad, meie esivanemate, sugulaste mälestamiseks. Väljas paistavad tähed, nende hingede kodu, keda igatseme. Sina aga.. süütad küünla, et mälestada oma isa, teda meeles pidada. Kolme aasta eest, ütlesid, et minu isa on karm.. Sinu oma ainult kõigest paistab karm.. aga nüüd. Sellest mõeldes hakkavad mu käed värisema.. süda hakkab puperdama. Mul on nii meeletult kahju. Tahaksin Sind kallistada, võtta Sinu valu endale, kuid.. see pole minu võimuses. Muudaksin ajalugu, muudaksin minevikku, et säästa Sind sellest kõigest. Teda pole enam Sinuga, ning tean. Sa annaksid kõik, et olla minu asemel, oma isaga. Ning praegu, ei oska ma seda vääriliselt hinnata..

summer 2007

On imeilus suvehommik, Luisa on just tõusnud ning loeb reidis kirju. Ta on heas tujus kuna öösel nägi tõeliselt ilusat und. Seal püüdis ta päikesesiras pilve peal, imearmsas helerohelises kleidis liblikaid, hoides käest kinni Andreselt. Nad olid koos, ning seda oli ta alati soovinud. Kirju lugedes kuulis ta äkki bike`i häält, Luisa tormas aknale lootes näha teda, kes nagu tavaliselt tema majast mööda sõidab, Andrest. Andrese kasuisa oli ostnud samale tänavale paar maja edasi maja. Nad ei olnud veel sisse kolinud, kuid poiss käis seal tihti. Luisa ei eksinudki, möödasõitja oligi Tema. Kutt, kes oli talle, tõsi küll, vahelduva eduga, kuid siiski väga juba nende esimesest kohtumisest meeldinud, kui poiss tuli samasse kooli, kus tüdrukki käis. Siis 7.klassi tulnud Andres lõpetas sel kevadel 9. ja läheb nüüd gümnaasiumi. Mis tähendab, et Luisa ei näe teda enam eriti palju. Talle jääb lootus näha poissi nädalavahetustel ja vaheaegadel. Kuid seda on vähe, et Teda lähemalt tundma õppida. Soadi Rulett toob Luisa Andreselt mõtlemiselt tagasi. Tüdruk haarab telefoni järgi ning näeb ekraanil vilkumas Laura.
“Tsauuu, Laura!”
“Tsauu, ma tahtsin küsida, et kas Sa kokku ei viitsiks saada? Tuleksid bussiga meile ning õhtul läheksime Mardi juurde istuma.”
“Kle Laura, see jumala hea mõte aga mis Sa arvad, kas Andres tuleb ka?”
“Ma ei tea. Helistame talle pärast. Äkki on ta juba Mardiga koos.”
“Okei, ma käin pesemas ära ja siis juba bussi peale ka. Viitsid äkki vastu tulla?”
“Kuule, ei tead. Muidugi tulen ju, totu!”
“Ehh,” naeratab Luisa, “ okei, tsauu!”
“Tsauuu!” Pesemas käidud, end korda sättinud jalutab Luisa bussipeatusse. Kaugusest kostab tuttav müra ning hetke pärast leiab tüdruk enda kõrvalt Andrese.
“Tere, kuhu minek?” küsib poiss.
“Ee, bussi peale. Me lähme õhtul Lauraga Mardi juurde, tule ka kui aega saad.”
“Eks ma hüppan läbi. Praegu Moskva, seal odav kilu,” ütleb Andres naerdes.
“Aa,” muidab tüdruk, “too mulle ja Laurale ka siis!”
“Ikka jah, aga räägi, tahad viskan Su bussikasse ära?”
“Ei, pole vaja, õhtul näeme,” vastab Luisa.
“Olgu peale, õhtul näeb, nägemist!”
“Jah, nägemist,” ütleb tüdruk natuke kurvalt. Andres tahtis teda ära viia aga pikalt mõtlemata too keeldus.


Kohale jõudes võtab Laura Luisa naerusuil vastu, nad kallistavad ning mõlemale tundub nagu poleks väga ammu näinud. Ehkki paar päeva tagasi käisid nad koos Anette maakodus. Anett sai 15 ning kutsus väikese seltskonna kokku. Üpris tore oli. Laura märkas, et sõbranna on kurb ja küsis: “Mis juhtus?”
“Ei midagi. Lihtsalt, keeldusin, et Andres mu bussikasse viiks.”
“Ehh. Aga ta õhtul Mardi poole tuleb?”
“Lubas küll.”
“Nu näed, seal saad temaga olla. Niiet, ei ole enam kurb, Luisa.”
Õhtul Mardi juurde jõudes, leiavad nad eest Andrese bike`iga ja Priidu. Andresel on kiivel peas. Tuppa minnes võtab poiss kiivri peast ning tüdrukud märkavad, et seni õlgadeni juustega kutt on paki täiesti maha ajanud.
“Appi, näed ta on nii naljakas selle soenguga,” sosistab Laura Luisale.
“Ega jah. Kõigega harjub ju. Mäletad kui Mart enda hobuse saba maha ajas?”
“Jaa, ta ise põdes ka.”

mayfly

Öö ümbritseb mind,
Õrn kuukuma paistab palgeil.
Olen ööliblikas,
Otsides soojust.

Hinges on värin,
Karguse kartus.
Küünal võib kustutada
pisemgi iil.

Kingiks mul elu,
Mis viivuks ehk vaid,
Kalleimaks varaks,
Mulle on ta.

to Cherry.

Pime, külm ja kõle on puiestee. Üksi seal käia on piisavalt hirmutav, et seda mitte teha. Seepärast ongi mu pihus ta käsi, julgustamaks meid mõlemaid see hoid. Nõnda olen ma kartmatu, jalutaksin säärases pilkases pimeduses lõpmatult. Koos temaga eksleme fantaasiaküllastes, ideoloogilistes rännakutes, kusagil siit kaugel eemal. Haiget teeb reaalsus, see tuim ja ühemõtteline maailm. Hing ihkab meil mõlemal miskit erilist, käega katsutamatut, imelist. Midagi sellist, mida ei taba igapäevasuse hall tiivalöök. Ei liialda, kui sõnan, et üksi olen eikeegi. Olen nagu kodutehtud piparkook, millele glasuuriga nägu, nööpe pole peale maalitud. Niisama tühi ja ainuüksi eksisteerija. Luues mind, loob ta mind loovaks. Annab mulle mõtted, plaanid, maailma, kus enesemõtetega rännata võin. Kartsin kord, et aeg, mis me vahele jäi, kisub valusalt eemale, ning tagasitee on pikk, lausa võimatu. Petlikud, asjatud olid mu negatiivsed illusioonid. Eksisin, kui arvasin, et sõprus on katkenud. See oli tugevam, ehkki nähtamatu, oli alati olemas. Nõnda siis jutlesime, me kirsike ja murakas külmas, tuules, karamelli tee sooja kinda embuses. Leidsime endist mälestused, mille olime arvanud ununenud. Kõnelesime asjust, mis oli meid koosolemiseta tabanud. Tundsime rõõmu, avastades tähistaevast nukuvankrit, mis vaid meile kuulub. Ehk oli seegi märk, meie öisele jututeemale? Teemale, millest sai algus kihlvedu, mis hoomab 12.aastat, siis kui olen 30, ning tema saab õige pea 29. Futurism. Kujutleme me tõesti endid ette kolmekümnestena? Kas Kirsike oleks abielus, mis amet tal oleks, kes oleks ta kõrval, millised on ta mõtted siis? Tegelikult huvitaks vaid see, kas ta oleks õnnelik. Jah, inimene on edukas, kui ta on õnnelik. Siis tunduvad raskused sulgkergetena ning mured viivuks vaid eksisteerivana. Nõnda hea on elada, nõnda suurepärane on maailm. Kirsike ja Murakake, brünett ja blond, film ning eesti keel, pikk ja lühike. Kuid. Kaalutüdrukud, kel ühine minevik, olevik ja tulevik.